Nad elavad laialipillatult suhteliselt väikeste kogukondadena, mis on muu hulgas erinevate looduslike tingimuste tõttu kultuuriliselt erinevad, kuid paljude ühisjoontega.

Varem elasid eskimod enamasti väikestes eraldatud külades, mille suurus sõltus paiga loodusressurssidest. Tavaliselt elas külas 10–50 inimest, kes olid omavahel suguluses. Alaskal olid külad kohati kuni 200 elanikuga. 19. sajandi alguses oli selliseid rühmi väidetavalt umbes 200.

1763. aasta kuningliku teadaandega olid Euroopa asunikele Apalatšidest lääne poole jäävad alad piiratud. Selline seadus ei püsinud kaua ning Euroopa asunike asulad liikusid eriti pärast Ameerika iseseisvussõda, Louisiana ostu ja Adamsi–Onísi lepingut üha enam läänepoole. Arvati, et Mississippi jõest läänepoolsed alad on kontrastiks idapoolsetele aladele elamiskõlbmatud (nn Great American Desert). President Thomas Jefferson plaanis selle ala anda indiaanlastele. Mississippi piri eraldama asunikke idas põliselanikest.

19. sajandil olid indiaanlaste sunnitud lahkuma oma põlistest elupaikadest läände väiksematele territooriumitele. 28 V 1830 allkirjastas president Andrew Jackson seaduse (Indian Removal Act), mille järgi tuli umbes 100 000 USA kagualade indiaanlast küüditada Mississippi jõest läänepoolsetele maadele, mis pidid saama indiaanlaste omaks. Jackson eiras ülemkohtunik John Marshalli otsuseid, mille kohaselt föderaalvalitsus pidi indiaanlasi kaitsma.