Tee topeltklikk veebitahvlil ja alusta kirjutamisega!

Lingimärgi abil saad lisada pildi. Jälgi, et pildil oleks faili laiendiks jpg. või png. ADD

Pildi asemel võid lisada videofilmi. Kirjuta ka lühikirjeldus!

Biokütused on näiteks bioetanool- ja metanool, biodiislikütus ehk biodiisel ja puhas taimeõli.

Biokütusteks loetakse ka aianduses pinna soojendamiseks kasutatavaid orgaanilisi materjale nagu näiteks sõnnik, põhk, turvas, olme- ja tööstusjäätmed,mille aeroobsel lagunemisel eraldub soojus. 

Biokütuse põletamisel vabanevat süsihappegaasi kliimamuutuste põhjustajana ei arvestata, sest kütuse põlemisel eraldub sama palju süsihappegaasi, kui taim oma eluea jooksul fotosünteesides seob.

Maailmas kasutatavast biomassist 70% langeb kodumajapidamisele, 14% tööstusele, 11% muundatakse elektriks ja soojuseks koostootmisjaamades ning muundatakse sekundaarseteks energiakandjates nagu vedelad ja gaasilised biokütused, 5% muudesse sektoritesse.

BIOKÜTUSTE KASUTAMISE PROGNOOS EUROOPA LIIDUS:

Päikesepaneelid on otse päikesekiirgusest elektrienergiat tootvad seadmed.

Päikeseenergia on kõige keskkonnasõbralikum ja ligipääsetavam energiakasutuse liik. Päikeseenergia abil on võimalik toota elektrit või sooja vett ilma energiatoorme peale kulutamata. Ideel on palju potentsiaali, kuid praegu on takistuseks kallis tehnoloogia ja paneelide väike kasutegur (vaevalt 20%).

Üheks olulisemaks päikesepaneeli koostematerjaliks on räni, millest sõltub ka toodetava paneeli hind ja efektiivsus. Päikesepaneelid jagunevad:

1) kristalsed paneelid - kallim ja efektiivsem tehnoloogia. Hetkel on kõige populaarsemad mono- ja polükristalsed;

2) amorfsed paneelid - amorfse e. kujumuutva kilega paneelid on vähemefektiivsemad, kuid odavamad. Moodne tehnoloogia ei võimalda see-eest pilvisel päeval vmt tingimustel energiat toota.

Päikesepaneelide eelisteks on muuhulgas see, et tarbimismuster langeb kokku turismitalude jm sarnaste hoonetega. Puudusteks on väike langemisnurk, mis teeb talvel hooldamise kulukaks; liiga suur hajutatud kiirguse osakaal; suvise soojuse tõttu kadude suurenemine jne. Suurim puudus selle tehnoloogia osas ongi suur sõltuvus ilmastikust.

Eestis on päikeseenergia kasutamine levinud majapidamistes, kus üldvõrguga liitumine pole võimalik (nt Eesti väikesaared) või kus alajaamad asuvad liiga kaugel. Heaks lahenduseks Eesti kliimas on tuule- ja päikeseenergia kombinatsioon. Soojavee päikesekollektorid on siiski hetkel Eesti pinnal rohkem levinud. Päikesekollektoreid kasutatakse soojusenergia tootmiseks, päikesepaneele elektrienergia.

Eesti päikeseenergia tootlikkusest võib tuua näite Saaremaa näol, kus toodab 1kW süsteem võrku 910kWh.

PÄIKESEENERGIA JA -PANEELID

2010. aastal kaevandati  Eestis 923 000 t turvast, millest energeetikatoormena kasutati 364 000 t. Ülejäänud turvast kasutatakse aianduses ja briketi tootmiseks.

Turba kaevandamiskulud sõltuvad konkreetse turbaala keskkonnatingimustest, geoloogilistest tingimustest, kasutatavast tehnoloogiast, kaevandatava turbavaru liigist ja kasutuseesmärgist ning ilmastikuoludest. Vähe- kui ka hästilagunenud turba kaevandamisõiguse tasumäärad on vastavalt 1,4 ja 1,15 €/t.

2050. aastaks hakatakse turvast kasutama energeetikas 796 000 t.

Turbast hakatakse energiat tootma ka erinevamalt kui põletamisega:

Põlevkivi on veekogude põhjas olev settekivim, mis on tekkinud 400-450 miljonit aastat tagasi.

Eesti on maailma ainus riik, kus enamik riigi energeetikast põhineb põlevkivil. Põlevkivi, mille spetsiifiline nimetus on kukersiit, on Eesti tähtsaim maavara. Põlevkivi ladestusala on umbes 3000 km² ning kaevandatud ala on 425 km². 

Kasutatavat põlevkivi on alles umbes 1–2 miljardit tonni (erinevad hinnangud) ja selle põlevkivi energiaväärtus on umbes 1900–2600 kcal (8–11 MJ/kg). Energiaväärtus sõltub kerogeeni ja mineraalosa suhtest. 

Põlevkivi asub Eestis 10–70 meetri sügavusel maa sees. Kaevandatav põlevkivikiht on 2,7 kuni 2,9 meetri paksune, kihi paksus väheneb pidevalt lõuna suunas 2,1 meetrini ja lääne suunas 1,6 meetrini.

1. elektri- ja soojusenergia tootmiseks;

2. põlevkiviõli tootmiseks;

3. tsemendi tootmiseks;

4.mitmesuguste keemiatööstuse toorainete tootmiseks;

5. teedeehitusel.

Probleemid põlevkivi kasutamisel:

1. tekib rohkes koguses jääkprodukte - tuhka ja poolkoksi.

2. veerežiimi muutmine ja vee saastamine.

3. kahjustuvad ülemised põhjaveekihid.

PRIMAARENERGIA TOOTMINE, TWh

Vedelkütuseid on vaja peamiselt transpordisektoris ja kuna kõiki tarbitavaid kütuseid Eesti loodusvarade hulgas ei leidu, tuleb neid siia importida. Samuti kasutatakse neid soojusenergia toomisel.

Eestisse imporditavad fossiilsed vedelkütused on raske ja kerge kütteõli, diislikütus, mootoribensiin ja vedelgaas. Peamiselt kasutatakse neid vedelkütuseid transpordis. Nende importi saaks vähendada võttes kasutusele biometaani, biodiisli ja bioetanooli, mis on kõik taastuvkütused ja loodussõbralikumad.

Eesti impordib vedelkütuseid peamiselt Soomest ja Leedust, vähesel määral ka Valgevenest ja Rootsist.

Vedelkütuste kasutamine aastani 2050 on jaotatud kolme kategooriasse:

1.)mittesekkuv - eeldatakse, et energiatõhusus (ressurssi de tarbimise ökonöömsuse näitaja) transpordis pole oluline ja kasv pidurdub väliste tegurite mõjul.

2) vähesekkuv - eeldatakse minimaalsete nõuete ning eesmärkide olemasolu ning täitmist.

3)sekkuv - eeldatakse taastuvenergia osakaalu ning säästlikke liikumisviiside kasvu.

Hinnaprognoos on koostatud vastavalt World Energy Outlook analüüsile. Praeguse prognoosi põhjal tõusevad põlevkiviõli ja kütteõli hinnad 2050 aastaks umbes 1,2 korda.

Energiatarbimine transpordisektoris- koondprognoos

Eestisse imporditakse gaasi nii gaasilisel (maagaas) kui ka veeldatud (vedelgaas) kujul. Eestisse imporditakse:

1. Maagaasi (Venemaalt ja Lätist). Eestis on maagaasivõrk 22-s linnas ja nendes elab ligi 800 tuhat inimest.

2. Vedelgaasi (LPG) Maagaasi ja nafta kaevandamisel eralduvad veel mitmed erinevad gaasid ja vedelikud, millest umbes 5% moodustabki vedelgaas.

3. Veeldatud maagaas (LNG) kasutamise eeliseks on asjaolu, et nimetatud kütuse ruumala on ligi 600 korda väiksem kui atmosfäärirõhul olevas maagaasis.

4. Kildagaas on kiltkivi (kilda) pooridesse kogunenud gaas. Kildagaasi populaarsus on tõusuteel.

Joonis: Gaasi ülekandevõrk ja maagaasi võrguettevõtete tegevuspiirkonnad Eestis

Nafta on looduslik maakoores leiduv vedelate süsivesinike segu. 

Nafta koosneb põhiliselt süsinikust, lämmastikust, hapnikust, vesinikust ja väävlist.

Nafta on väga tuleohtlik. Maapinnal olev nafta on madalama temperatuuri tõttu tihedam kui sügaval Maa sees olev nafta. Nafta värvus ulatub peaaegu värvitust kuni mustani, enamasti on see pruunikat tooni. Nafta on tekkinud loodusliku protsessi käigus mittetäielikult lagunenud orgaanilisest ainest, mis võis olla nii taimne kui ka loomne ning kasvas kas meres või maismaal. Naftat moodustavad süsivesinikud on veest kergemad ning nad kogunevad kõige ülemisse ossa, moodustades naftamaardla.

Nafta on üks olulisemaid maavarasid. Seda kasutatakse peamiselt kütuse ja keemiatööstuse toorainena. Naftahinnast sõltuvad enamike teiste kaupade hinnad. Nafta on üks põhilisi kasutusel olevaid fossiilsete kütuste liike.

Eestis elektri tootmiseks kivisütt ei kasutata, sest selle varud Eestil puuduvad ja selle importimine läheks väga kalliks. Selle asemel on Eestil suured põlevkivi varud, millest toodetakse elektrit. Kas kõike põlevkivi, mida kaevandatakse kasutatakse? - Ei. Suur osa põlevkivist jääb kasutamata, sest selle kütteväärtus pole piisavalt suur, et selest tulu saada. Seda põlevkivi segati aga kivisöega moodustades n-ö kokteili, milles kivisöe sisaldus oli 10-30%. Seda segu on juba mõtet põletada. Selle eesmärk oli kvaliteetsema põlevkivi jätmine keemiatööstusse.

Euroopas üks suurimaid kivisöest sõltuvaid riike on Poola. Enamik riikidel, kellel on suured kivisöe varud sõltuvad ise sellest ja neil on sissetoodav energia hulk väike. Kivisüsi ei ole keskkonnasäästlik kütus, selle põletamisel eraldub palju heitgaase, mis kahjustavad atmosfääri.

Kokkuvõtteks ei ole kivisöe kasutamine Eestis mõtekas, sest selle import läheks väga kalliks maksma. Eestil on parem kasutada põlevkivi, sest seda on Eesti suurtes kogustes ja seda ei pea mujalt sisse tooma.

Jäätmekütus on olmejäätmetest valmistatud kütus.

Tootmisprotsess kujutab endast segaolmejäätmetest Metalli ja bioloogiliste jäätmete eraldamist. Metallid suunatakse taaskasutusse ja aneoroobselt  või aeroobselt lagunevad jäätmed stabiliseeritakse komposeerimise teel või suunatakse bioreaktorisse, kus toodetakse biogaasi.

Jäätmekütuse tootmiseka ja kasutamisega väheneb prügilatesse ladestavate jäätmete hulk. Selle põletamine aitab vähendada taastumatute loodusvarade kasutamist ja selle hind on fosiiilkütustest odavam.

Jäätmete kasutamine kütuseks ei ole Eestis veel kuigi laialdaselt levinud, kuid valdkond areneb. Leidub hulgaliselt tööstusi ja ettevõtteid, kus oleks võimalik jäätmekütust kasutada. Selleks sobivad immutamata puidust pakendijäätmed, paberist, papist ja teatud liiki plastidest pakendijäätmed.

Tuumaenergiast toodetakse elektrienergiat. Selle eelisteks on suur energiasisaldus, väike kütusekulu ja parimaks eeliseks see, et ei tekita kasvuhoonegaase. Puudusteks võib pidada seda, et jaamu on kallis ehitada, tekkivate jäätmetega pole midagi teha ja pole teada, kas nad on kahjulikud. Ning võivad tekkida tuumakatastroofid.

Tuumaenergia osa maailmas on 16% toodetavast elektrist, kuid on ka riike, kus tuumaenergia moodustab ligikaudu kolmveerand toodetavast tuumaenergiast(nt Leedu, Prantsusmaa). Üldiselt hakatakse tuumaenergiat kasutama siis, kui on suur tarbimine ja teisi varasid pole.

Seega Eestis veel tuumajaamu pole, sest põlevkiviga täidab meie vajadused ilusti. Kuid see ei tähenda, et eestlased poleks tuumajaamade ehitamist arutanud.

Meile lähemail, Soomes, on juba neli tuumajaama, aga üldiselt on Euroopas olevad tuumajaamad ikka Lääne-Euroopas, sest seal on tarbimine suur ja varud otsakorral.

Kokkuvõtteks tuumajaamu on vägagi mõttekas ehitada, aga ainult juhul, kui ollakse 100% kindel, et see tasub ära. Võib-olla mõnekümne aasta pärast on Eestilgi oma tuumajaam.

Pildil tuumajaamad Euroopas.

Eestis on Euroopa madalaim linnade õhusaastatus . Peamised õhusaasteallikad on energiamajanduses (sh transpordivahendid).

Eesti vete seisund on võrreldes teiste Euroopa riikidega parim, halb on põhjavee seisund põlevkivi kaevandamisega seotud alal.

Loodusvarudest kaevandamata on aktiivsest varust 1 mlrd t põlevkivi, turba kasutatava varu suurus 537,1 mln t puidu energeetiline ressurss on 12 TWh/a.

Soojuspump on seade soojuse ülekandmiseks madalama temperatuuriga keskkonnast kõrgema temperatuuriga keskkonda. Soojuspumbad on peamiselt kasutusel kütte- ja konditsioneerimissüsteemides ning ka tehnoloogilistes protsessides. Kasutatavaimad soojuspumbad on aurukompressor- ja absorptsioonsoojuspumbad. Sealjuures saab soojuspumbad jaotada viide klassi:

1)maasoojuspump

2)ventilatsioonisoojuspump

3)kombineeritud ventilatsiooni-maasoojuspump

4)õhk-õhk soojuspump

5)õhk-vesi soojuspump

Soojuspumpade tööpõhimõte on kanda soojust madalama temperatuuriga keskkonnast kõrgema temperatuuriga keskkonda ehk muuta soojuse liikumise suunda. Soojuse ülekandmiseks ühe temperatuuriga keskkonnast teise kasutatakse elektrit. Soojuspump koosneb neljast torustikuga ühendatud põhikomponendist:

1)aurusti

2)kondensaator

3)kompressor(tõstab rõhku)

4)paisventiil(langetab rõhku)

Eestis on soojuspumpasid paigaldatud juba 1993. aastast. Ajavahemikul 1993-2012 on Eestisse paigaldatud umbes 73 500 soojuspumpa, millest u 64 900 on õhksoojuspumbad ja u 8600 maasoojuspumbad. 2010. aastal kasutati Eestis 3,3%-i eluruumide kütteks soojuspumpasid. Soojuspumpade kasutamise kohta kogub Eestis andmeid Eesti Soojuspumba Liit, mis ühendab soojuspumpade maaletoojaid ja edasimüüjaid.

Päikeseenergia all mõeldakse tavaliselt päikesekiirguse kasutamist.

Eestisse imporditi 2012. aastal järgnevaid fossiilseid vedelkütuseid 

- raske kütteõli

- kerge kütteõli

- diislikütus

- mootoribensiin

- vedelgaas

Nimetatud vedelkütuseid kasutatakse valdavalt transpordis (diislikütus, mootoribensiin, vedelgaas). Transpordikütuseid Eestis ei toodeta.

Eesti impordib vedelkütuseid peamiselt Soomest Porvoo tehasest ja Leedust, lisaks suhteliselt väikseid koguseid Valgevenest ja Rootsist,enim tarbitakse transpordikütuseid (mootoribensiini ja diislikütust).

Pildil diagramm: Vedelkütuste import Eestisse.

Kollane: Mootoribensiin

Oranž: Diislikütused

Sinine: Gaas

Lilla: Raske kütteõli

Punane: Kesge kütteõli

On selgelt välja loetav, et kuni 2013 aastani oli diislikütuste ja mootoribensiini import suurim. 2013 aastal aga muutus raske kütteõli enimimporditavaks vedelkütuseks.

Maagaas on orgaanilise aine lagunemise tagajärjel tekkinud süsivesinike segu, see asub maakoores ja suurema osa sellest moodustab metaan.

Suurim maagaasi leiukoht asub Venemaal Urengois, sealt saab suur osa Euroopast oma gaasi.

Maagaasi eeliseks on tema keskkonnasäästlikkus - see ei tekita kasvuhoonegaase. Tänu oma gaasilisele agregaatolekule on maagaasi eeliseks ka see, et seda ei pea puhastama ega töötlema enne kasutamist. Seega on maagaasi kasutamine odavam, kui mõne teise energiavara.

Maagaasi puuduseks võib lugeda tema kallist veeldamise tehnoloogiat, mis tähendab, et gaas jahutatakse ja pressitakse kokku.

Maagaasi tarbimine Eestis algas 1969. aastal, kui Leningrad – Kohtla-Järve gaasitorustiku kaudu hakati transportima Eestisse maagaasi, mida Jõhvis segati põlevkivi gaasiga.

Veejõudu on Eestis kasutatud juba 13. sajandist saati. Enne II maailmasõda moodustasid hüdroenergia jaamad peaaegu 30% Eesti elekrti kogutoodangust. Sõja ajal, aga enamus jaamu purustati. Tänapäeval moodustab hürdoenergia kogu taastuvenergiast üsna väikese protsendi.

Eesti hüdroenergeetiliste varude hindamisel on otstarbekas vaadelda Narva jõe varu eraldi, kuivõrd Narva jõe varu on võrreldav kõigi ülejäänud jõgede summaarse varuga.

Hüdroenergia ressursi potentsiaal on Eestis väike. See tuleneb Eesti jõgede väikesest vooluhulgast ja ka väiksest langust.

Hüdroenergia plussid ja miinused.

Vajadus saada soojusega varustatuks võib tekkida tehnoloogilistest iseärasustest (peamiselt tööstuses) kui ka hoonete kütmisel. Suurem osa Eesti  soojuse toodangust baseerub maagaasil ning puitkütusel.

Hoonete soojusega varustamiseks on mitmeid võimalusi:

1) Kaugküte

2) Grupiviisiline soojusvarustussüsteem

3) Kohalik soojusvarustus sh

 a) Lokaalküte

 b) Kohtküte

Uuringud on näidanud, et eluruumide soojusvarustus on põhiliselt lahendatud kaugkütte abil, sellele järgneb soojuse varustamine ahjude, pliitide ja kaminatega.

Kaugküte

Kaugküte on soojuse tootmine ja võrgu kaudu jaotamine tarbijate soojusega varustamiseks kaugküttesüsteemi abil. Hetkel tarbib sel moel soojust ligi 60% elanikkonnast.

Lokaalküte

Lokaalküte on ühe hoone terviklik soojusega varustamine läbi hoone tarbijapaigaldise. Hetkel tarbib lokaalkütte abil soojust umbes 40% elanikkonnast.

Soojusvarustus tulevikus

Tänu soojuskadudele kaugküttetorustikest ja hindade tõusule on energiasääst kaugeküttepiirkondi mõjutama hakanud juba praegu. Seega on tulevikus otstarbekas üle minna lokaal- või kohtküttele.

Termokeemiline muundamine

Termokeemiline muundamine tähendab valdavalt orgaaniliste kõrgmolekulaarsete ainete (looduslikud tahked kütused, nafta, energiataimed, mitmesugused orgaanilised jäätmed jm) lagundamist tahke-, vedel- ja gaaskütusteks.

Tehnoloogias kasutatavad termokeemilised muundamisprotsessid:

1) gaasistamine;

2) pürolüüs;

3) söestamine;

4) röstimine - söestamise erijuhtum.

Anaeroobne kääritamine

Anaeroobseks kääritamiseks nimetatakse orgaanilise aine lagunemist bakterite toimel hapnikuta keskkonnas. Hapniku puudumisel tekib orgaanilisest ainest gaaside segu, ehk ka biogaas. Tekkinud gaasisegu koostisest on ca. 70% metaani (CH4) ning umbes 30% süsihappegaasi (CO2). Vähesel määral on selles gaasisegus ka vesinikku, väävelvesinikku, ammoniaaki ja teisi gaase.

Anaeroobne kääritamine kirjeldab biogaasi tootmisprotsessi.

Soojuse ja elektri koostootmine ehk soojus- ja elektrienergia on energia kahe vormi, soojuse ja elektri
üheaegne tootmine tekkiva heitsoojuse ärakasutamisega.

Tänane
energiapoliitika üldse tuleneb kahest olulisest suundumusest: 

·Energiasäästlikkus

·Keskkonnakaitse
(näitena Kyoto Protokoll, mis sätestab kasvuhoonegaaside piiramist)

Et täita
eelpooltoodud kahte tingimust, tuleks efektiivsemalt “toota” energiat. Heaks
lahenduseks on siin soojuse ja elektri koostootmine

Soojuse ja
elektri koostootmise (koostootmine) on protsess, mille puhul ühest seadmest
väljastatakse kahte liiki energiat.

Koostootmise väljunditeks on:

·Soojus, mida võib kasutada
tehnoloogilistes protsessides, tarbevee soojendamiseks, ruumide kütteks
jne.  kui ka absorbtsioonil põhineva
jahutusprotsessi käitamiseks

·Mehaaniline
energia, mis muundatakse elektrienergiaks, kuid võib kasutada ka pumpade ja
kompressorite otseseks käitamiseks

Soojuse ja elektri koostootmine võib toimuda näiteks soojuselektrijaamas. Kütusena
sobivad tahke-, vedel- ja gaaskütus^].
Koostootmist iseloomustab paindlikkus kütuste valikul, samuti kütte ja elektri
tootmine tarbija vahetus läheduses. Kütte- ja elektrijaam kasutab kütust
efektiivsemalt, tõstes energiatootmise kasutegurit soojuse tõhusama
kasutamisega.

Suurimad soojuse ja elektri koostootmisjaamad Eestis on Narva SEJ, Tartu
Elektrijaam, Iru SEJ ja Väo Elektrijaam Tallinnas ning Pärnu Elektrijaam.

Koostootmisjaama skeem:

Energiahindade all mõeldakse elektri- ja soojusenergia ning maagaasi maksumust tarbijale.

Elektrienergia

Eesti puhul sai elektrihinna määravaks murdeliseks sündmuseks üleminek vabaturule 2010. ja 2013. aastal. 2010. aastal said suurtarbijad õiguse valida endale elektrienergija müüja, 2013. aastal hakkas see kehtima kõikide Eesti energiatarbijate kohta.

Elektrienergia hinda mõjutavad:

• tarbimismahud;
• ülekandevõimsus ja selle olemasolu;
• investeeringud uutesse tootmisvõimsustesse;
• ilmastikuolud;
• EL-i kliimapoliitika ja heitmekaubandus;
• kütuste hinnad.
  

Maagaas

Erinevalt elektrist on maagaasi turg konkurentsivaesem, kusjuures AS Eesti Gaasi osakaal jaeturul 2013. aastal oli ligi 90%. 2014. aasta seisuga on Eestis maagaasi jaoks vajalik müügiluba 35-l ettevõttel.

Maagaasi hinda mõjutavad:

• maagaasi kui kütuse sisseostuhind;
• gaasimüüja marginal;
• võrguteenuse hind;
  
• maagaasiaktsiis

Soojusenergia

Soojusenergia hinna all mõeldakse soojuse ühikmaksumust (eurot/MWh või eurot/GJ)

Soojuse hinda mõjutavad:

• kütuse hind;
• tootmisseadme kasutegur;
• tootmisseadme töös hoidmiseks vajalikud tegevuskulud (hoolduskulud);
• tootmisseadme amortisatsioonikulud;
• põhjendatud tulukus (kaugkütte korral)

Turvas on maavara, mis tekib
taimejäänuste (põhiliselt turbasammalde) järk-järgulisel lagunemisel soodes.
Toorturvas sisaldab kuni 90 % vett. Energeetilisse kasutusse mineva turba tinglik niiskus on 33 kuni 40 %. Turvas katab 2% maailma maismaast, maailmas arvatakse olevat 4 triljonit m³ turvast. Turba, nagu ka teiste maavarade,
kasutamist reguleerib Eestis Maapõueseadus. Eestis on turba maksimaalseks aastaseks kasutusmääraks 2 653 000 tonni. Turba aastane juurdekasv jääb vahemikku 0,5 kuni 1,0 mm/a.
Turvast ei loeta taastuvaks energiaallikaks, kuna
teda kogutakse suuremates kogustes, kui ta jõuab tagasi tekkida.Turvas on pehme ja kergelt kokkusurutav. Rõhu all surutakse
vesi turbast välja, kuivatamisel saab turvast kasutada kütusena. Turvas on tööstuslikult tähtis paljudes riikides, nende hulgas ka Eestis, Soomes ja Iirimaal. Eestis toodetakse peamiselt freesturvast ja turbabriketti.

Joonisel on turbamaardlad Eestis.

Energiajulgeolek on riigi säilimise alus, mistõttu peab sellega tegelemine olema üks riigi prioriteete. Energiajulgeolekuja varustuskindluse tagamise eesmärk on garanteerida tarbijatele vajalik energia. Oluliseks aspektiks energia tarbimise seisukohalt on tarbimiseks sobiliku energia olemasolu ning kättesaadavus vajalikul hetkel, vajalikus koguses ning sobiliku hinnaga, mis oma olemuselt võtabki kokku energiajulgeoleku kontseptsiooni üleüldiselt. Elektrienergia julgeolek tähendab välisteguritest sõltumatud võimet tagada tiputarbimise ajal Eestis asuvate tarbijate elektriga varustamine. Energiajulgeoleku tagamiseks peab arvestama teatud punktidega:

•  Piisaval hulgal elektrijaamu ja nende varustamiseks vajalikud ressursid.

•  Elektrisüsteemi juhtimisautomaatika ja korralduse võime töötada isoleerituna naabersüsteemidest.

•  Primaar energia allikate mitmekesisus eelistades taastuvaid allikald

•  naabersüsteemidest sõltumatu elektrisüsteemi talitluse miinimumkestus mis on vähemalt 1 aasta.

Eesti elektritarbimise tipukoormuse katmiseks ning reguleerimiseks soodsaim ja energiajulgeoleku seisukohast parim lahendus on pumphüdroakumulatsioonjaam, mis on umbes kaks korda odavam kui sama võimsusega gaasijaam koos LNGterminaliga. Soojusenergia kontekstis on peamiseks tootmises kasutatavaks kütuseksmaagaas.  Maagaasisuhteliselt kõrge hind viimaste aastate jooksul on kaasa toonud kaugkütteks maagaasi kasutatavate soojuse tootjate siirdumise teiste kütuste juurde. Energitarbimise näol on tegu vägagi pika ahelaga, mis ühelt poolt algabprimaarenergia hankimisega ning lõppeb energiakandja tarbijale vajalikku vormi muundamisega. Võimalikud katkestused ühes või teises ahela osas võivad tähendada terve ahela katkemist.Energiajulgeolekule on selline stsenaarium vägagi olulise tähendusega. Energiajulgeolekut puudutavad küsimused võib jagada:

· ajakriitilised teemad

· energia olemasolu küsimused

· sõltuvus teistest infrastruktuuridest

Mõiste "päikeseenergia  kasutamine" all mõeldakse enamasti päikesekiirguse kasutamist

a) soojusenergia või

b) elektrienergia tootmiseks.

a) Soojusenergia

Päikese abil soojusenergia tootmisel tuleb arvestada, et transportimise kaod on soojusenergia transportimise korral tunduvalt suuremad kui elektrienergia puhul.

Eestis linnade ja asulate alune pindala kokku on ~800 km² so ~1,8 %. Tootmiseks kasutatava pinna osakaal sellest võiks hoonete katuste ja fassaadide kasutamise korral olla eeldatavalt 1/10...1/8. See pind oleks mõistlik kasutada kollektoritega sooja tootmiseks (maksimaalselt 100 km² - numbri täpsustamiseks oleks vaja teada kontorihoonete ja elamute katuste kogupinda). Praktiliselt jääks kasutatav pindala siiski vahemikku 1...2 km² kanti mis võimaldaks aastas toota kuni 3000 TJ soojusenergiat.^[2]

b) Elektrienergia

Elektrienergia tootmisel tuleb arvestada:

a) tarbitava elektrienergia koguse ning

b) tipukoormuse katmiseks vaja mineva tootmisvõimsusega.

Keskkonnateabe keskuse andmetel on ligikaudu 3462 km² rohumaast metsastunud ja metsastumas. Sellest 1/5...1/4 oleks tõenäoliselt kasutatav PV paneelide paigaldamiseks. Sealjuures saab arvestada, et elektri transport kaugele toimub väiksemate kadudega kui soojuse puhul. Võttes arvesse ka maa-ala katvusteguri (50...60 %), siis tuleb maksimaalseks PV-paneeli pindalaks 400...500 km².^[2]

Enamkasutatavate ränil baseeruvate PV paneelide 1 m² annab tipuvõimsust 150 W ja toodab optimaalse paigutuse (joonis 2) korral aastas 130 kWh elektrienergiat. 400 km² pindalaga paneelid toodaks seega aastas 52 TWh elektrit.^[2]

Joonisel on päikesepaistuse kestus aastasummade keskmise jaotus Eesti territooriumil .