Barokk tekkis ja stiilipuhtaimal kujul esines katoliiklikes  maades (Itaalia, Hispaania, Flandria). Ta on seotud ka usulise liikumise vastureformatsiooniga. Katoliiklikud maad olid sel ajal ühtlasi ka feodaalmaad veel. Barokk-kunst eelkõige ülistabki kiriku, kuningate ja õukondade hiilgust ja vägevust. Neis riikides, kus tähtsat rolli mängis kodanlus (Holland, Inglismaa, osalt Prantsusmaa), esines barokk palju tagasihoidlikumal kujul (seda nimetatakse: baroki klassitsistlik suund).

Barokk-kunstile on omane:

Barokk-kunst sündis Itaalias. Osalt barokk kasvas välja renessansist (Michelangelo elu lõpul jõudis praktiliselt barokini), osalt vastandus sellele. 

Kunstis valitses klassitsism umbes aastatel 1770-1830.

Klassitsistlik kunst jaguneb:

Klassitsistlikule arhitektuurile on iseloomulik:

Klassitsistlikule maalikunstile on iseloomulik:

Vastukaaluks kapitalistlikule argipäevale tunti romantismiajal huvi keskaja, religiooni, eksootiliste maade ja kultuuride vastu. Kunstnik väljendas oma tundeid, kasutas fantaasiat. Maalimislaad oli samuti klassitsismist täielikult erinev – pintslilöök oli rahutu, hoogne, värvid erksad. Taasavastati sellised žanrid nagu maastikumaal, ajaloomaal, teemasid võeti ka kirjandusteostest. 

Romantism kunstis avaldub kõige selgemalt maalikunstis ja graafikas. 

Tugevnes suurriikide omakasupüüdlik imperialistlik poliitika, uue hoo sai sisse kolonialism. Pead tõstis terrorism, atentaadid riigipeadele muutusid tavaliseks. Hakkas kujunema naiste õiguste eest võitlev naisliikumine. Muutusid vaba aja veetmise tavad – populaarseks sai bulvaritel jalutamine, kohvikutes istumine ja kabareede külastamine.

Silmapaistvat kunsti ja kirjanduse õitsengut nimetatud perioodil hakati hiljem, Esimese maailmasõja päevil, nostalgiliselt tähistama prantsuskeelse väljendiga belle époque ehk ilus aeg. Paljude kunstnike ja kirjanike loomingut läbivateks märksõnadeks said elu nautiv hedonism ning ühiskonna ja kultuuri allakäiku kajastav dekadents.

Impressionistlikule maalikunstile on omased järgmised jooned:

Impressionistliku maalitehnika hajuvatele piirjoontele ning ebamäärastele kujutistele vastukaaluks hakkas osa kunstnikest taotlema taas suuremat vormikindlust. Postimpressionism arendas ühest küljest impressionismi edasi, teisalt püüdis ületada impressionismile omaseid piiranguid.

Postimpressionistide tähtsus 20. sajandi moodsa kunsti ajaloole on väga suur, postimpressionismi võib lugeda moodsate voolude eelkäijaks. Kunstnikest lähtuvad kindlad arengusuunad: Cèzanne → kubism, Gauguin → ekspressionism, van Gogh → ekspressionism ja abstraktsionism. On veel üks oluline erinevus: kui impressionistid maalisid eeskätt väljastpoolt saadud muljeid, siis postimpressionistid püüdsid väljendada oma tundeid ja meeleolusid.

Saksa ekspressionismi kõrgaeg oli Esimese maailmasõja (1914-1918) ajal ja järel. Ekspressionismil on ühisjooni fovismiga. Võib isegi öelda, et ekspressionism on Saksa fovism.

Saksamaal tegutsesid kunstnike rühmitused:

Ekspressionistid kujutasid oma kaasaegset närvilist, kiiret, pahelist suurlinnaelu. Maaliti ka portreid ja maastikke. Ekspressionistlik kunst oli sageli ühiskonnakriitiline. Ekspressionistid rõhutasid emotsionaalsust, dramaatilisust. Sageli valitsesid ekspressionistide kunstis masendus- ja pettumusmeeleolud - see on suurim erinevus üldjoontes rõõmsameelsest fovismist. Saksa ekspressionismi rasket ja sünget vaimsust on mõjutanud Esimese maailmasõja (milles Saksamaa jäi kaotajate poolele) koledused ning sõja järel Saksamaale pealesunnitud Versailles` rahulepingu rängad tingimused. Esimesele maailmasõjale järgnenud aastatel valitses Saksamaal majanduslik kaos ja ülikõrge inflatsioon. Sõjas füüsiliselt ja vaimselt invaliidistunud noored mehed ei leidnud endale ühiskonnas kohta, kogu rahvale vajutas pitseri sotsiaalne pessimism, pettumus ja lootusetus.

Ekspressionismile on iseloomulik:

Ekspressionismis harrastati palju graafikat, eriti puulõiget. Ekspressionismile, nii nagu kogu moodsale kunstile Saksamaal, tegi lõpu Hitleri võimuletulek 1933. aastal.

Abstraktse kunsti kohta on kasutatud ka nimetusi nonfiguratiivne või esemetu kunst. Abstraktsionism ei tekkinud tühjale kohale, tema eelkäijaiks on kubism, futurism ja dadaism, kus samuti ei püütud enam loodust jäljendada.

Kui kunstnik ei kujuta äratuntavaid esemeid, siis mida me pildil ikkagi näeme? Abstraktse kunsti väljendusvahenditeks on värvid, jooned, pinnad, vormid, rütm jne. Abstraktse kunstiteose loomise eesmärgiks on väljendada kunstniku meeleolu ja tundeid. Sellele võivad lisanduda aga ka näiteks filosoofilised õpetused kõrgemast reaalsusest.

Sürrealismi eelkäijateks kaugemas kunstiajaloos on peetud renessansiaegset Madalmaade kunstnikku Hieronymus Boschi ja 18.-19. sajandi Hispaania kunstnikku Francisco Goyat. Sürrealismi vahetud eelkäijad olid dadaism, metafüüsiline maal ja omapärase kunstnikukäekirjaga juudi rahvusest Vene-Prantsuse kunstnik Marc Chagall. Sürrealismi on oluliselt mõjutanud psühholoog Sigmund Freudi õpetus, eriti alateadvuse teema ja seksuaalsuse tähtsustamine.

Sürrealismi kõrgaeg oli 1920.-1930. aastatel Prantsusmaal. 1960. aastatel oli sürrealismi uus puhang. Sürrealism pole tegelikult lõppenud, sürrealistlik loomemeetod elab tänini.

Sürrealismi kunstis iseloomustavad järgmised tunnused:

Nimetus on pärit Inglismaalt (popular art), kus sellega hakati tähistama massikunsti, peagi laienes see kõigile, kes kasutasid kaasaegse suurlinna keskkonnast pärinevaid visuaalseid kujundeid.

Popkunsti motiivid polnud traditioonilised, vaid kaasaegset tarbijalikku ühiskonda iseloomustavad produktid ja industriaalse kultuuri objektid. Popkunst kasutas kõige argisemaid, banaalsemaid ja tühisemaid esemeid/nähtusi, mille keskel tavainimene argipäevas viibib, tihti kistes need tavapärasest keskkonnast välja ja tõstes mingil kunstilisel viisil esile.

Popkunsti teosed on sageli ülisuurtes mõõtmetes ja väga erksavärvilised. Tehnika võib olla väga mitmekesine: kollaaž, assamblaaž, ready-made, installatsioon.

Rikastuvat tarbimisühiskonda ülistav kunst oli paljude haritud kunstihuviliste jaoks hea maitse piiride ületamine, kuid laiadele rahvamassidele taoline lähenemine sobis – see oli kunst, mille mõistmine ei nõudnud pingutust, tuttavate esemete nägemine näitusesaalides lõi tunde, et ka tavaline inimene võib moodsat kunsti mõista.

Popkunst kasutas palju fotosid ja aitas sellega fotograafidel tõusta nö “päris” kunstnike sekka.