See vanasõna või väljend on pärit antiikaegsest Kreekast ning seotud rusikavõitlusega. Algselt oli see pankraationis ja rusikavõitluses ametikuks reegliks. Maaslamaja kuulutati kohe kaotanuks. Hiljem sai see ülekantud täenduse , seejärel muutus fraseologismiks-

Reegel, millest elus eriti kinni ei peeta. Maaslamajaid ei lööda , kuid mööda neid astutakse ja neil pühitakse jalgu. 

(lk. 34)

Tuntud itaalia koomik ja tsirkuseartist Bianconelli tahtis publikule demonstreerida lõbusat pantomiini, milles oli oluline osa käes oleval suurel pudelil. Teda tabanud ebaõnnestumine sai sõnapaari Bianconelli fiasco kaudu näitleja läbipõrumise tähenduse. Hiljem tähendas fiasko igasugust läbikukkumist ja ebaõnnestumist.

Eksisteerib veel teisigi versioone, kuid see tundub olevat kõige veenvam. Aga teie võite soovi korral neid versioone raamatutest ise otsida. Loodetavasti ei taba teid selles ürituses fiasko!

 „Ettevaatamatu on pöörata selg elule sel hetkel, kui ta sind nahutab.“ (L.Kumor)
(lk. 56)

Mõned arvavad, et kõnekäänd sai populaarseks pärast kreeka valmikirjaniku Aisopose (6. saj eKr) valmi „Talupoeg ja madu“ ilmumist. Selle valmi lühike sisukirjeldus: keegi talupoeg tundis kaasa külmetavale maole ja pistis selle oma põue, ülessoojenenud madu aga salvas heasüdamlikku inimest. Selle valmi moraaliks on hoiatus liigse usalduse eest. Sõnaühend madu rinnal soojendama sai aga sellise usalduslikkuse ja tänamatuse allegooriliseks näiteks. 

 Võib-olla olete ka teie selline madu, kes laseb kellelgi end põues soojendada, selleks et parajal hetkel salvata – pidi ja iga inimese hingesügavuses peidus olema oma madu.
lk.30

Kas te olete kunagi sõitnud „jänest”? Ei hakka siinkohal kedagi noomima ega moraali lugema, tahaks vaid küsida: „Kuidas läks? Õnnelikult? Või värisesite kogu tee nagu jänes?” 

Milline seos on piletita reisijal ja jänese käitumisel? Võib olla see, et jänes on laialt levinud arvamuse kohaselt argpüks, kes kogu aeg hirmust väriseb? Nii väriseb jänese kombel ka piletita reisija, kartes, et ta avastatakse, trahvitakse ja visatakse sõidukist välja.

Tegelikult on selline side piletita reisija ja jänese vahel teisejärguline ja tunduvalt hilisem. Suuremal määral on selle väljendi tekkimisele kaasa aidanud hoopis jänese teised omadused: osavus , kiirus, hüppevõime.

See väljend tuli kasutusele 19. sajandi lõpus. Rongid sõitsid tollal väga aeglaselt ja piletita reisijal ei valmistanud raskusi hüpata sõidu ajal vagunisse või jaama saabudes perroonile. Nii tuligi kasutusele jänese kuju: osav ja hea hüppega piletita reisija.

 „Jänesteks” hakati kutsuma mitte ainult selliseid reisijaid, vaid ka inimesi, kes piletita tungisid tsirkusesse, teatrisse ja mujale. Väljend on tõenäoliselt pärit Prantsusmaalt: voyager en lapin (´reisima nagu küülik´).

Johann Wolfgang Goethe on öelnud: ”Inimese ja looma erinevus seisneb selles, et inimene alles alustab sealt , kus loomad juba lõpetavad”.
lk.24

 On veel teisigi versioone. Varem kandsid asjajajad tšinovnikud ja kohtutäiturid pehmeid kalevist kübaraid. Neil ametnikel oli kombeks kõige tähtsamaid dokumente peita kübara voodri alla, et need kaotsi ei läheks. Arvati, et kui asjaajaja pani kellegi esildise kübarasse, siis jõuab see kindlasti kohtuni. Kui „asi on kübaras”, siis on kõik korras.

 Kuid dokumente ei kandnud kübaras mitte ainult tšinovnikud. Varem, kui posti selle praegusel kujul veel polnud, viidi kõik teated kätte ratsa. Teed kubisesid röövlitest ja kirjakott võis äratada nende tähelepanu. Seepärast õmmeldi tähtsamad paberid kübaravoodri alla. 
lk.25

Juba iidsetest aegadest saadik on meremehed kinnitanud, et kui rotid põgenevad laevalt, siis on oodata häda. Nad selgitasid seda väitega, et rottidel on omadus ohte ette aimata.

Lugu pole muidugi rottide erilises andes, vaid selles, et trümmides ja lauavooderdise vahel elutsedes märkavad nad tekkinud leket inimestest varem ja lahkuvad uppuma hakkavalt laevalt esimestena. Hiljem said sellest aru ka meremehed, kuid väljend „põgenevad nagu rotid uppuvalt laevalt” jäi. Nii räägitakse inimeste kohta, kes juba kaua enne seda, kui hakkab ähvardama oht, vahetavad argpükslikult vaateid, jättes oma kaaslased hätta.

 Kui rotid lahkuvad uppuvalt laevalt esimesena, siis kapten lahkub viimasena. Sellepärast magavadki admiralid tormi ajal nii rahulikult.

 lk.32

Pole midagi imestusväärset, et paljud kõnekäänud ja piltlikud võrdlused on pärit loodusest endast.Ubagi pole tähelepanu alt välja jäänud. Mitmel rahval on uba seostatud taevaste jõududega. Meenutagem kas või parun Münchhauseni lugu, kus uba kasvas nii pikaks, et seda mööda sai taevaski ära käia. Loomulikult võib ränga vihmavalingu kohta öelda ka kallab kui kapaga/kapast või  tuleb kui oina sarvest, kuid sageli eelistatakse hoopis kujukamaid metafoore, milles sõnapilt tundub veidi ootamatuna. Nii näiteks ütlevad inglased sel puhul hoopis „kasse ja koeri sadama” (it`s raining cats and dogs), kus kassid sümboliseerivad rohket vett ja vihmavalingut, koerad aga tugevat tuult, mis on saju sage kaaslane.
lk. 83

Selliselt väljendas end aastatel 1294-1303 Rooma paavstiks Bonifatius VIII ühes oma juhtnööris, mis läks pühaks tunnustatud kirjade kogumikku ehk kaanonisse. Veidi teistmoodi ja tunduvalt varem kõlasid need sõnad Vana-Kreeka kirjaniku Sophoklese (496-406 eKr) tragöödias „Trachiniai” („Trahhislannad”): „Kas sa ei mõista, et vaikimisega nõustud sa süüdistajaga?”

 Niisiis pole vaikimine alati kuld. Ja kõik pole ka kuld, mis vaikib! Ärge unustage, et vahel võib teie vaikimine olla ka arguse, ükskõiksuse ja infantiilsuse märgiks.

lk.40

Vana-Rooma kirjanikult Plautuselt pärineb sentents: „Sapienti sat”, mis tõlkes tähendab targale piisab (vähesestki) või: arukas ei vaja (pikki) selgitusi. See omakorda tuletab meelde ka kunagi üsna populaarset mõistukõnet – lillekeelt, kus näiteks punane roos tähendas armastust, valge roos vaikimist ja saladuse hoidmist jne. Seejuures kasutasid mõned rahvad lilli ka keeldumissümbolitena. Nii ulatas Saksamaal ja Šveitsis neiu kosilasele keeldumise märgiks näiteks rukkilille! Lillekeel on eriti populaarne aga valentinipäeval, kus igal lillel on oma sõnum. Nii näiteks ütlevad anemoonid: „Kas sulle ei näi, et meil on aeg koos olla?”

 Väljend „läbi lillede” pärineb siiski ladina keelest, kuid eesti keelde on see jõudnud saksa keele vahendusel. ...

lk. 82

„Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb, et su almus oleks peidus, ja su Isa, kes näeb peidetutki, tasub sulle!”(Matteuse evangeelium, 6:3-4) Kujund on pärit Jeesuse Mäejutlusest. Kui sa teed heategusid, ära kuuluta sellest igal pool. Ära tee head ainult sellepärast, et teised sind kiidaksid.

Väljend pärineb tuntud teoloogilt ja filosoofilt Augustinus Pühalt (354-430), kes teoses „Pihtimused” rääkis „ehitamisest õhus”. Hiljem hakati seda mõnedes Euroopa maades kasutama kujul „ehitama losse õhus”. Itaallased ütlevad sel puhul fare castelli in aria, saklased ein Schloss in die Luft bauen või Luftschlosser bauen, inglased castles in the air, taanlsed at bygge slotte i luften, venelased stroitj vozdušnõje zamki jne. Huvitav, et prantslased ütlevad sel puhul „Hispaaniasse losse ehitama” (batir des chateaux en Espagne). Õhulosse võib muidugi ehitada – laskem fantaasial lennata - , kuid peaasi, et sellel fantaasialennul endal ei tõuseks jalad maapinnalt lahti (ei hõljuks pilvedes!) Jäägem reaalsustesse! Kuigi, õhulosside ehitajatel jätkub alati materjali...

 Kui sa ei suuda muuta kõrbet oaasiks, muuda see miraažiks.

Kes meist ei oleks kuulnud legendaarsest brittide vaprast kuningast Arthurist, tema kaunist kaasast Guinevere´ist. Võlur Merlinist, kaheteistkümnest rüütlist ( Lancelot, Parzival, Tristan, Yvain jt) ja muidugi Cameloti linnuses asunud kuulsast ümarlauast. Legendaarsest, tõenäoliselt tegelikkuses eksisteerinud kuningasArthurist pajatab Nennius oma kroonikas „Historia Britonum” (7.saj). Varasel keskajal sai temast terve rüütliromaanide tsükli peakangelane. Ja seda lahutamatus seoses ümarlaua (ingl Round Table) rüütlitega. Vastavalt rüütlilugudele asunudArthuri lossis võlur Merlini nõuande kohaselt valmistatud suur ümmargune laud.Teisel andmetel olevat niisugune laud juba Arthuri isal Uther Pendragonil, kellelt tolle sai aga kuningas Leodegraunce. Arthuri kätesse jõudnud laud alles sellesama kuninga kena tütre Guinevere´i kaasavarana. Ühes lauaga sai Arthur sada rüütlit, kellele Merlin lisas kakskümmend kaheksa ja Arthur kaks (Gawain ja Tor). Kakskümmend kohta jäeti vabaks tulevaste vaprate jaoks, kusjuures ühte kohtadest hoiti Graali leidjale. Kuigi Merlini laua taha leiti ruumi 150-le, kujunes traditsiooniks kõnelda siiski vaid kaheteistkümnest rüütlist. Ümmargusel laual pole eelistatud, häid ega halbu kohti, seepärast ei saanud laua ääres istujatel teekida kadedust ega tüli sõnaõiguse pärast ja kõik tundsid end võrdseina. Inglased jätkasid seda traditsiooni hiljemgi. Nii laskis kuningas Edward III Windsoris 14. sajandil üles seada oma rüütlite meelelahutuseks hiilgava 200-jalase läbimõõduga ümarlaua. Diplomaatilises tseremoniaalis on ümmargusel laual üsnagi olulise atribuudi osa, rõhutades sümboolselt, et nõupidavad pooled on igas suhtes täiesti võdsed. Sellepärast kutsutaksegi kõiki tähtsaid tüli- ja vaidlusküsimusi kainelt ja erapooletult arutama just ümmarguse laua taha.

Miks just ümber sõrme? See väljend on seotud kelmusega. Turupetistel oli omal ajal kombeks tegeleda tähelepanu hajutamiseks n-ö silmamoondamisega. Nad võtsid kelleltki mingi eseme ja hakkasid seda ümber sõrme keerutama. Samal ajal kasutasid kelmi sõbrad ära „imeootuses” vaataja tähelepanematuse ja varastasid tema rahakoti. Saksakeelese väljendi um den (kleinen) Finger wickeln können `ümber (väikese) sõrme mässima´ aluseks on tahtetu inimese kuju, keda on võimalik pehme loomu ja järeleandlikkuse tõttu täielikult enesele allutada - sama kergelt kui niiti või rohuliblet ümber sõrme mässida. Ärge olge lihtsameelsed ja selgrootud, keda on kerge ümber sõrme mässida!

 Võib-olla maksab meeles pidada ka Jean de La Fontaine´i valmidest pärit mõtet: „Kahekordne nauding on petta petist,” ja vastata „ümbersõrmemässijale” samaga, sest on ju elus nii, et kõik inimesed sünnivad ausatena ja surevad petistena.

 „Olla nüüdsel ajal avantürist pole lihtsalt avantürism. See on eluline vajadus.” (G.Laub)
lk.44

...

lk.173

...

Väljendit „kärbsest elevanti tegema” (samuti sääsest elevanti tegema või väiksest asjast suurt numbrit tegema) kasutatakse tähenduses: midagi suuresti liialdama (harilikult mõne ebameeldiva asjaolu kirjeldamisel, arutamisel vms). Väljend on tuntud ka ladina keeles: Elephantem ex musca facis. Kärbsest elevanti teha on kasulik, aga vastupidiselt toimida – elevandist kärbest teha- kajulik: liiga palju on tootmisjäätmeid.

 Kärbsest juttu tehes meenutame ka väljendeid nagu uimane kärbes, kärbseid pähe ajama (kedagi petma, oma isiklikes huvides milleski desorienteerima) ja mis kärbes sind/teda hammustas? Viimast kasutatakse siis, kui kellegi käitumine on niivõrd ebatavaline, nagu oleks temaga juhtunud midagi ootamatut.
lk.64

See kõnekäänd on pärit Saksamaalt. Keskajal olevat noormehed neidudele hiliseid visiite tehes vahel kasutanud õige omapärast transpordivahendit, nimelt korvi, mille abil tema ennast salaja temakese juurde üles vinnata lasi.Kui ehaline ei meeldinud, olnud tavaks aknast alla lasta nii nõrga põhjaga korv, et seda lihtsalt polnud võimalik kasutada. Kentsakas küll, kuid just see kummaline tava andis korvile keeldumise sümboli tähenduse. 17. sajandil hakkasid neiud ebasoovitavale kosilasele eitava vastuse märgiks koju saatma põhjata korve. Millegi saatmine keeldumise märgiks (üheselt mõistmiseks) on levinud paljude rahvaste juures. Nii näiteks on Hiinas iidne traditsioon, et peigmees saadab oma väljavalitule pearäti. Vastuseks peab neiu saatma omakootud tuhvlid. Kui neile on lisatud banaanikobar, tähendab see seda, et neiu on abieluettepanekuga nõus. Kui aga vastusaadetises on rohelised sibulavarred, tähendab see keeldumist. ... Ühesõnaga: naine „annab korvi” millestki keeldudes ja mees ilmtingimata „saab” selle endale.

lk.86

 lk.141