Fookus 2: Kuidas tõsta eesti keele mainet eestlastest ja muust rahvusest kasutajate hulgas?

Kuidas laiendada ja levitada Eesti kultuurivälja Eestis, välismaal ja veebis?

Dagmar Kutsar (TÜ), Meedi Neeme (RAM) 

Fookus: kuidas luua õppijate ja õpetajate heaolu loovat kooli? (Senistes käsitlustes on õpiedu kui eesmärk varjutanud rõõmu ja rahulolu.)

*

Kongressipäeva alapealkiri "Inimeseks õppides ja kasvades" on kõnekas: meil on haridus- ja kasvatusteaduslik paradigma, et laps on tulevane inimene/täiskasvanu/kodanik. See on praeguste täiskasvanute huvi! 80ndatel sündis Viinis uus paradigma: vähemus kui vähe võimu omav grupp, sealhulgas lapsed! Laps on sotsiaalselt kompetentne oma vanusele vastavalt ja tal on oma eesmärgid, mille poole ta aktiivselt püüdleb!

TALISe küsimustik õpetajate enesetäienduse vajadustest keskendub väga akadeemilistele tulemustele; õpetaja isik on täiesti väljas. Aga kui õpetaja silm ei sära, kannatavad lõpuks ka akadeemilised tulemused (Heidmets 2016).

Süsteemne lähenemine -- heaolu tekib subjekti ja keskkonna vastasmõjus; lapse ja õpetaja heaolu on omavahel seotud. Lapse lähim keskkond on perekond ja perekondi on mitmesuguseid. Vanemlusprogrammid, kui nad on projektipõhised, ei anna pikaajalist toimet.

Eesti laste koolimeeldivus 2. - 6. klassis langeb enim OECDs, eriti tüdrukutel. Koolis on heaolu allikaks sõbrad ja head hinded. Olulisim koolimeeldivuse tegur on turvatunne: et kontrollib olukorda. Õpetajad kahandavad ja sõbrad suurendavad koolimeeldivust. Tähtis on, et õpetaja oleks õiglane ja arvestaks lapse arvamusega, aga u 20% lapsi üldse või pigem ei tunne seda.

Eesti õpetaja klassis valitseb kord, aga see saavutatakse heade suhete arvel. Vaid 15% õpetajatest on oma tööga täiesti rahul; OECD keskmine 24%. Rahulolematuse põhjused on vähene palk ja tunnustus, halvasti käituvad õpilased ja negatiivne meediakuvand.

*

Mõned RAM kooli retseptid

- õpetaja teeb kogu töö koolis ära, koju midagi kaasa ei viida (tööpäevad on pikad);
- laps (ja vanem) saab nii tagasisidet kui edasisidet, vanemad on kaasatud;
- kiire reageerimine probleemidele;
- vabadus katsetada pingevabalt;
- direktor vastutab, et õpetaja saaks särada;
- õpikeskkond peab õpilaste heaolu toetama;
- arvestada tuleb mitmekesisusega;
- pidev dialoog, milles laps aktiivselt osaleb;
- iga tund on rätsepatöö, sest iga klass on erinev.

*

Ainet mõtlemiseks

Kas meie väärtused on paberil või tegevustes? Kas õpilasekesksus on tegelikult meie praktikates sees ja esiplaanil õpetaja mugavuse suhtes? 
Kui me ei hakka aine asemel õpetama õpilast, siis me oma ühiskonda ei muuda. 

Mida tähendab kaasamine või kaasatud olemine? Kaasab keegi kõrgem võim. Räägime osalemisest! Mõtleme lapse perspektiivist! Üks võimalus on lapse enda juhitud arenguvestlus, kus õpetaja ja vanem peamiselt kuulavad. Laps analüüsib ennast, tal on õigus ka keelduda teatud asju arutamast. 

Klassiõpetajalt aineõpetajale üleminek on suur trauma, sest aineõpetaja ei jaksa 200 lapsest hoolida. Kas see on üks kuuenda klassi kukkumise põhjus? Seepärast on parem, kui ka algklassides mitu õpetajat, et ei tekiks liigset seotust. Igal klassil on kaks klassijuhatajat. 

Peame meeles, et iga õpilane on inimene, kellel on ka kooliväline elu. Õpilane ei jaksa olla 45 min innustunud; õpetaja oma empaatiaga peab märkama ja reageerima ning andma hingamispause. Õpilasel on vaja ka aega ja võimalust privaatseks olemiseks, asjade läbi mõtlemiseks. 

Sõna/mõte -> tunne -> käitumine. Meil tekivad automaatmõtted, mida me ise ei taju. Tajume alles tunnet ja see võib pöörduda teise inimese (sh õpilase) vastu. Astu samm ajas tagasi ja püüa endas see mõte kinni: mis mus selle tunde tekitas? Kui õpetaja õpilast alandab või pisendab, siis peaks ta ametit vahetama. Koolikiusamine on ka see, kui õpilane segab õpetajat. Selleks on koolis oma meeskond, ei ole vaja politseid ja direktorit kaasata. 

Lapsed muutuvad iga 5 aastaga, õpetaja peab arenema ja õppima. Eesti õpetajatel pole piisavalt võõrkeeleoskust, et lugeda teaduskirjandust. Silmaring jääb kitsaks ja tulemusena klammerdutakse õpikusse, aga õpik on 10-15 aastat vana, st vananenud. (Õpikud tuleb asendada teadlaste+praktikute koostatud kompendiumidega koos viidetega). 

Lugege John Hattiet vähemalt! Esikohal on see, et õpetaja tõstaks õpilase enesehinnangut. Tõhus tagasiside on mitte pikk, vaid sisukas. Jne.

Õpetaja eneserefleksioon -- mis on minu hindamispõhimõtted? Et saada endast aru ja teised saaksid sinust aru. Üles filmitud tundi on endal raske vaadata -- aga õpilased vaatavad sind ju iga päev. See on osa enese aktsepteerimisest. Eesti õpetajal on madal enesehinnang aga seda on võimalik ise tõsta, kui teed uusi asju ja need tulevad hästi välja. Õpetaja ei peagi kõike teadma! Direktor ei saa segada õpetajat hästi õpetamast!

Alustame väikeste sammudega; teema teadvustamine ongi juba esimene samm. 

*

Õpetaja ei tohi olla maa sool, sest sool tapab kõik elava. Pigem siis põlluramm? :)

 

Urvi Haasma, Viimsi Muusikakooli direktor
 Maie Koldits, Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli klaveriõpetaja
 Maiu Linnamägi, Märjamaa Muusikakooli direktor ja Märjamaa kultuurimaja huviringi juhendaja
 Piret Viirpalu, Tartu Lastekunstikooli direktor
 Katrin Potter, andragoog,  Lobi muuseum (Lääne-Virumaa)
 Rein Einasto, geoloogiaprofessor
 Ülle Raud, ühiskonnateaduste magister (töörühma juht)
 Egge Kulbok-Lattik (töörühma juht) 

 

·        Huvitegevus ja huviharidus on oluline osa üldharidusest ja elukestvast õppest (formaalne + mitteformaalne) 

·        Huvihariduses osalemine aitab kaasa tulevikuühiskonnas hästi toimetulekuks vajalike üldoskuste (kognitiivsed) nagu loovus, suhtlemisoskus, empaatia, andekuse avastamine ja realiseerimine jpt. omandamisele isiksuse tasandil. 

·        Samuti, soodustab huvihariduse kättesaadavus väärtuste ja sidusususe, integratsiooni, identiteedi ja julgeolekut ühiskonna edenemisele tasandil tervikuna.

·        Vaimse tervise probleemide ennetamine on võimalik huvihariduse kättesaadavuse puhul: kunstiteraapiad ja eneseväljendus oskused; 

·        Riik peab otsustama, milliste huvide kujunemist toetada ja kuidas tellimuse täitmist tagada; 

·        Õppekavapõhise huvihariduse süsteemi võimekust täita riigi tellimust tuleb hinnata sisulistest kriteeriumitest lähtuvalt.

 

1.     Kaardistada olemasolevates dokumentides ja seadustes huvihariduse terminoloogia, määratleda huvihariduse ja huvitegevuse mõisted

2.     Kaardistada väli – kaunite kunstide ja teiste huvikoolide võrk, huvitegevuse pakkujad,  õpetajate kvalifikatsioon, õppekavad ja õpiväljundid;   

3.     Andmebaaside ühildamine on oluline; 

4.     Erakoolid ja huvikoolide teema läbitöötada, aga riigi seisukohast professionaalse kultuuri säilimiseks on vaja toetada neid koole, kes valmistavad ette professionaale. Kaunite kunstide seadus.

5.     Erinevate õppekavade võimaldamine. Kunstikoolis võib olla ka kunstiring ja muusikakoolis eratundide võimalus neile, kes seda soovivad ilma et neil oleks ambitsiooni saada professionaaliks.

 

 Töörühmas osalesid: Anneliis Terep, Peep Tobreluts, Piret Anier, Tonio Tamra, Meeri Krass, Piret Mädamürk, Anneli Kundla, Lembit Orgse

1.      Tähtis on, et üldhariduses säiliks senises mahus Eestis traditsiooniliselt kunstide ja spordihariduse osakaal:

- aitab leida teed huviharidusse;

- aitab avastada andeid;

- aitab üldhariduses tasakaalustada erinevate ajupoolkerade pingutusi tavaõppes (loomingulist kujutlusvõimet stimuleeriv käeline tegevus versus ratsionaalne ja faktitihe õppimine, ning sportlik tegevus versus istumine).

- huvihariduse sügavamat mõtestamist ja süsteemi korrastamist;

- eri tasemega juhendajate ja õpetajate õppe, kutse- ja palgasüsteemi korrastamist;

- riiklikku tervikvaadet ja sidusrühmadega koostööd;

- teaduspõhist lähenemist ning kompetentsi koondamist sellise vaate kujundamisel ja haldamisel;

- eeldab kokkuleppeid KOVidega.

 

- eristame üldhariduse alt välja jäävas ja noori puudutavas ning meie töörühmas kõneks olnud haridusvaldkonnas kolme liiki, reastades need järgnevalt tegevuse intensiivsuse ja nö "süvitsimineku" järjekorras:

huvitegevus, huviharidus ja eelkutseõpe, mis omakorda jaguneb valdkonniti:

Loodavate töörühmade teemad:

- huvihariduse integreerimine formaalharidusse;

- väikesete ja hiidkoolide head-vead;

- õpetajate õpetamise pedagoogika muutmine; õppeassistentide süsteemi śisseviimine jpm;

- lasteaedadest alates inimese vaimne õpetus - spirituaalne inimene;

- meedias ja ühiskonnas õppejõudude ja õpetajate maine oluline tõstmine 

- inimeseks olemise õpetuse sisse viimine alates lasteaia astmest; spirituaalse inimese probleem - inimese teadlikumaks saamine iseenesest ja suurematest tervikutest enese ümber, õpeuse kaudu inimese juhtimine tema vaimsele teekonnale selleks aluseid pakkudes

Arutasime suhtlemisprobleeme tekitavate struktuursete tegurite üle koolis: massikoolid, suured kollektiivid, konfliktid vanematega ja oskamatus omavahel suhelda, ülekoormatus, ajapuudus, osalenute vahelised barjäärid, ülevalt-alla suhtlemine, tarbijamentaliteet ülikoolides, õppejõudude-üliõpilaste kaugenemine

õpilaste puuduv otsustusõigus, Kooiis oodatakse sõdureid, kes õpetajale alluksid, levib passiivsus, oskamatus püstitada küsimusi

. Pikk ja kurnav koolipäev hakitud tegevustega, noored õpetajad kaotavad ruttu entusiasmi. 

Kool, milles tahaksime käia ning kuidas sinna jõuda:

Suhete eest koolis vastutab täiskasvanu, ka õpetajad vajavad suhteõpetust, vanemate kogukondlik kaasatus kooli. Ka huvikoolid vajavad tugispetsialiste, õpetajad vajavad koostööoskuste haridust. Suurem õpilaste kaasatus, loovus, initisiatiiv, sotsiaalsetele oskustele otsustav tähelepanu ja  ruum ning aeg nende õpetamiseks, vaimsete protsesside õpetamine lastele, oma emotsioonide mõistmine ja juhtimine, demokraatlik koolikuttuur tegelikusse. Tegevuste paljusus, 

Alternatiivkoolidel on oma vaimne alus, seetõttu on neil oma autonoomsus ja nad ei allu suurtele poliitilistele tuultele ja majanduse diktaadile, riigikoolidel ei ole oma vaimset alust.

2.      Fookus on ülikoolidel kaduma läinud. Riigi huvi on kaduma läinud. Kõrgkoolid toimivad turumajanduse ja omavahelise konkurentsi kontekstis, riik ei sea neile prioriteete ega taga ka tellimust. Sellest on tulenenud ka ingliskeelsed õppekavad – osalt rahalistel põhjustel, selle kaudu saab ülikool tulu teenida; teisalt demograafilistel eesmärkidel, et saaks õppekavu avada. Kus on riigi fookus, mida nad ülikoolidelt ootavad? Kuidas luua selline süsteem, et oleks nii Eesti jätkusuutlik areng kui ka rahvusvaheline konkurentsivõime.

3.      Eesti jätkusuutlikkus. Kui doktoriõpe on ingliskeelne, ei kasva peale ka õppejõude, kes suudaksid õpet anda eesti keeles näiteks bakalaureusetasemel. Ülokoolide eesmärk peaks olema peale kasvatada ka rahvuslikku intelligentsi ning erialaspetsialiste. 

4.      Kas ja kuidas toimub kõrghariduses väärtusõpetus? Teadmised põhinevad või on tihedalt seotud kõlbeliste väärtustega. Kui väärtussüsteemid kaovad, siis ei saa ülikool enam olla võimalik ning kultuurne ühiskond jätkusuutlik. 

Ettepanekud:

1.      Riik ja ülikoolid peavad leidma oma fookuse ja seadma selged eesmärgid, mida kõrgharidus peab täitma ja mille suunas liikuma. Tagada tuleb eestikeelne kõrgharidus kõigil astmetel ning siduda ka välisüliõpilased eesti kultuuriga. 

2.      Tasuta kõrgharidus tuleks asendada stipendiumipõhise kõrgharidusega, kus stipendiumilepingus saab määratleda ka üliõpilase kohustusi ja vastutust – näiteks arstidel 5 a jooksul pärast lõpetamist Eestis töötada vmt. 

3.      Doktoriõpe võiks jaguneda akadeemiliseks ja rakenduslikuks ning rakenduslik doktorikraad peaks olema nii ministeeriumide kantsleritel ja nõunikel jne, kes peavad vastu võtma sisulisi otsuseid. Rahvusteadused peaksid olema eriolukorras. 

4.      Alus-, põhi- ja gümnaasiumihariduses pöörata suuremat tähelepanu nn varjatud õppekavale, mis annab lastele väärtushinnangud eluks ning harjumuse osaleda kultuuris (kultuuriharjumuse).

 

Võimestava kooli tegurid: 

1.    Riigi poliitiline tahe ja võimestaja võimestamine 

Õmblusteta õppe sisu sõnastada ja kaotada piirangud (õpilane õpib mitmes koolis korraga, piisav ajaressurss 

Õpetajaid võimestav juht 

 

2.    Eesmärkide seadmise oskus 

Edasiside 

Tagasiside 

Eneseanalüüs 

Eelhindamine (enesehindamine) 

Vahe-eesmärgid 

Eesmärgi seadmine 

Eneseregulatsiooni toetamine (valjult mõtlemis emeetod) 

Enese tunnustamine 

3.    Võimestatud õpetaja 

Särasilmne ja tark õpetaja 

Omakasupüüdmatu õpetaja 

4.     Võimestav süsteem 

Uus eriala: ÕPPE LOGISTIKUD, kes traageldavad kokku õmblusteta õpet 

Süsteemsus 

 

5.    Füüsiline õpikeskkond 

Füüsiline keskkond peab olema võimestav 

Avatud ruum, samas individuaalsed õpinurgad 

Õppevahendid 

Inspireeriv füüsiline keskkond 

 

6.    HÜVI = huvi + hüvitus 

7.     Julgus eksida 

Eksimuste mittekartmine 

Ebakindlusega toimetulek 

 

8.    Usaldus 

Teadlik lapsevanem 

Koostöö – kool, kodu, kogukond 

Õpilase usaldamine koolielu praktilisel korraldamisel 

Usaldus: õpilane-perekond, lapsevanem-õpetaja-direktor-kogukond-HTM-koolipidaja-?-? 

 

9.    Metoodika ja soovitused 

Õpilase õiguse võime austamine (võime omada õigusi ja kanda kohustusi) 

Esiplaanil õpilase tugevused 

Laps vajab abi ja kaitset koolis, kodus ja ühiskonnas jne 

Õpilas eripärast lähtumine 

Loomulik õppimine-õpetamine 

Oskus küsida – julgus, formuleerimine 

Arvestuslik hindamine 

Arengukiiruse arvestamine õpetamisel 

Head, usaldusväärsed soovitused, õpetussõnad 

Loovuse arvestamine ja hindamine 

Rohkem praktilisust ja elulisust (tean, milleks mul on seda vaja) 

Õppekava lõimumine 

Õppe seotus eluga 

Tuua loovtööd varasemaks 
Keha ja vaimu tasakaalustamine

 

10. Valikute andmine õpilastele-  vastutuse andmine õpilasele 

Individuaalsed valikud 

Põhikooli rohkem valikuid õpilasele

11. Õiguslike piirangute mahavõtmine, et muutused koolis saaksid toimuda
N: Tänane õppekava on liiga ülepaisutatud
Hirm
Raha

 

Koduõpe loob tingimused:

Koduõpe on hea näide sellest, kuidas  haridussüsteem võimaldab isikustatud õpiteed. Koduõpe eristub, aga ei vastandu haridussüsteemi osana koolile.

Koduõpe toetab tähenduslike suhete  hoidmist ja loomist perega, eakaaslastega, kogukonnaga jne.

Koduõpe võimaldab paindlikku isikustatud õpet, ratsionaalset ajakasutust,  varajast eneseleidmist ja eneseteostust võimaldava n: huvihariduse jaoks jääb aega rohkem.

Koduõppe fookuses on isiksuslik kasv ja areng ja õppekorraldus soodustab  üldpädevuste kujundamist.

Milleks on vaja religiooniõpetust? 

Kultuuriline järjepidevus 

 

Mailis Reps (24.11.2018): „Me kanname kultuuri järjepidevust läbi hariduse“. Eesti religioosne kultuur on paratamatult osa Eesti kultuurist, seega on kultuuri järjepidevuse kandmise võimaldamiseks vajalik haridussüsteemis luua võimalused mh religioosse kultuuri järjepidevuse kandmiseks. Eesti muinasusundi ja kristluse tundmine ja mõistmine on hädavajalik eeldus Eesti omakultuuri väärtustamisel, hoidmisel ja edasiarendamisel, lähtudes eelkõige Johannes Käisi propageeritud printsiibist „lähemalt kaugemale“. Kui inimene teab, kust ta tuleb, oskab ja suudab ta paremini määratleda seda, kes ja kus ta on. 

Eraldi tähelepanu peaks pöörama religiooni ja kultuuri, eelkõige kaunite kunstide vaheliste seoste avastamisele. Kirikumuusika, sh orelimuusika tundmine ja väärtustamine seob meid Euroopa vaimse ühisruumi ja kultuuriga ning aitab hinnata esivanemate kultuurilist pärandit. Eesti kultuuriruumis on vaimulik orelimuusika ja vaimulik koorimuusika olulisel kohal. Koorimuusikal on teeneid lausa meie riiklik vabaduse ja iseseisvuse saavutamisel. Laulupidude traditsioon aitas kanda eneseväärtustamist ja vabadusiha ka läbi nõukogude aja. Orelimuusika seob meid lääne kultuuriruumiga ning Eestis on meil ca 200 orelit. Sellist pilliparki elaniku kohta on maailmas vähe leida, iga pill vajab mängijat st kedagi, kes kannab hoolt tema eest. Kui pilli ei mängi, see hävib. 

                                               

Identiteediloome 

 

Humanitaarteadlaseks, aga laiemalt üldse humanitaarselt haritud inimeseks ei ole üldse võimalik saadagi ilma religioosse teadmuspagasita. Igas valdkonnas sh religiooniteaduses tuleb omandada baasharidus. See on vajalik mh ka igasuguseks mõistlikuks  suhtlemiseks teiste haritud inimestega. Ilma selleta jääks noorel inimesel üks suur osa maailmast avastamata ja tähelepanu alt välja. Inimese identiteet, selle avastamine, mõistmine ja seostamine on väga seotud religiooniõpetusega. 

 

Pragmaatiline põhjendus 

 

Kuna pluralistlikus ühiskonnas, sh Eestis on religioosne maastik väga kirju, erinevate religioossete praktikate ja nende järgijate arv järjest kasvab, siis vajavad noored inimesed teadmuspõhist ja süsteemset arusaama religioonist, et teha selles valdkonnas vastutustundlikke valikuid. Teabe edastamine põhjendusena tänapäeval ei toimi, kuna teavet on piisaval leida eelkõige tänu e-võimalustele. Samas on esile tõusnud järjest süvenev vajadus juhendaja-nõustaja-õpetaja järele, kes teabeküllasuses oskaks anda juhatust ja nõu. Seega on muutunud järjest olulisemaks kriitiline teabehindamine ning (eelkõige meediapõhiste) tavateadmiste ja eelarvamuste teaduspõhine kriitika (teadmiste autentsuse, koherentsuse ja kontekstuaalsuse küsimus). Seega aitab religiooniõpetus 

-       inimestel ära tunda soolapuhujaid ja võidelda kergeusklikkuse ja esoteerika vastu 

-       alandada õpilaste stressi (täna iga 6. õpilane käinud psühhiaatri juures), kuna 

o   Vähendab noore pidetust 

o   Suurendab tema kuuluvustunnet 

o   Suurendab tema seotusetunnet 

-       suurendada sallivust teistsugususe vastu ning vähendada viha ja põlgust võõra ja teistsuguse suhtes, kuna religiooni ja selle avaldumisvormide tundmine ja mõistmine muutub globaliseeruvas maailmas kultuuride vahelise dialoogi ja koostöö edendamisel järjest olulisemaks. Seda toetavad mitmed uuringud näit 2006.–2009. aastal toimunud, Euroopa 14–16-aastasi õpilasi hõlmanud uuring (Shihalejev, O., 2012), mille tulemusena selgus, et 

o   enamuse kooliõpilaste jaoks on religioon tundmatu ja võõras valdkond 

o   Enamus uuringus osalenud noori ei olnud negatiivselt häälestatud 

o   Mitmed eelarvamused religiooni suhtes püsivad seda elujõulisemana, mida vähem on teadmisi religioonist ja kokkupuuteid usklike inimestega 

o   Eesti noored teavad religioonist vähem ja on negatiivsemalt häälestatud 

o   Tulemused erinesid oluliselt religiooniõpetust mitteõppinute ja seda ainet õppinud õpilaste lõikes. Noored, kes polnud religiooniõpetust õppinud, nõustusid enam väidetega, mis väljendasid äärmiselt negatiivseid üldistavaid suhtumusi usklikesse ja religiooni. 

o   Selgelt avaldusid tendentsid, et aine õppimine muudab õpilased tolerantsemaks. Religiooniõpetusel oli oluline roll hoiaku kujundamisel, et ühiskonnas esinevad usulised erinevused ei ole mitte üksnes paratamatud ja normaalsed, vaid ka huvitavad. 

o   religioonialaste õpingute olulisust hindasid eriti kõrgelt usulise taustaga õpilased. 

-       toetada usuvabaduse rakendamise printsiipi, andes õpilasele põhjendatult võimaluse otsustada oma usu või uskmatuse üle. 

Religiooniõpetus toetab ühtlasi tõhusalt RÕK üldosa täitmist ning eelkõige väärtuskasvatuse ning enesemääratluspädevuse ning kultuuri ja väärtuspädevuse kui oluliste üldpädevuste saavutamist. 

 

 

FOOKUS: teadlikkuse tõstmine koduõppe võimalusest, koduõppe sisu ja tähenduse avamine ning parema koostöö loomine koolide ja koduõppeperede vahel.

Põhiseaduses on ette nähtud, et laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. Kuidas tõsta lastevanemate teadlikkust sellest õigusest? Kas ja kuidas aitab kool kaasa vanemate prioriteetsuse tagamisel lapse hariduse üle otsustamisel?

Koduõppeseadus võeti Eestis vastu 1992.a. Hetkel reguleerib Eestis koduõpet 01.09. 2008 jõustunud koduõppe kord, mille järgi võib koduõppel haridust omandada põhikooli lõpuni.

2018/2019 õa on põhihariduse statsionaarses õppes koduõppel 487 õpilast, neist 148 õpilasel on rakendatud koduõpe tervislikel põhjustel ja 339 on koduõppel vanema soovil, neist omakorda 118 õpilasele on märgitud erivajadusena õppimine väisriigis. (teabenõue: Haridusministeerium , 23.11 2018)

Arutlusel olid järgmised küsimused: Millised ootused on koduõppele? Mida eeldab ja ootab see otsus vanematelt? Milliseid ühisjooni leidub uue õpikäsituse ja koduõppe vahel? Kas haridustöötajatel on põhjust muretseda sotsialiseerumise pärast? Mida on koduõppel ühiskonnale?

Arutelu käigus leiti ka vastused. 

Koduõpe on hea näide sellest, kuidas haridussüsteem võimaldab individuaalset õpiteed ja ennastjuhtivat õppimist. Koduõpe küll eristub, aga ei vastandu haridussüsteemi osana koolile. Fookuses on isiksuslik kasv ja areng ning selline õpikorraldus soodustab üldpädevuste kujundamist. Koduõpe võimaldab paindlikku ja ratsionaalset ajakasutust, varajast eneseleidmist ja eneseteostust (nt huvihariduse jaoks jab rohkem aega)

Koduõpe loob tingimused:

Ettepanekuks on haridusstrateegia kaudu avada koduõppe sisu ja tähendust, sest koduõpe on elujõuline ja jätkusuutlik valik nendele vanematele, kes otsivad alternatiivset võimalust tavapärasele koolile.