See on Eesti kõige selgema veega järv; limnoloogiliselt tüübilt alkalitroofne järv. Järve oletatav läbipaistvus ulatub 15 meetrini, kuigi suurim sügavus järves on vaid 8 m. Suure läbipaistvuse tagavad võimsad allikad. Suurte allikate tõttu ei ulatu veetemperatuur ka suvel oluliselt üle 10-15 kraadi, aga ülemine umbes poolemeetrine veekiht võib olla piisavalt soe ujumiseks.

Biogeenide vähesuse tõttu on välja kujunenud liigirikas ja omapärane taimestik. Kaldad on õõtsikulised, põhja katab järvelubi, millel kasvab lopsakas taimestik (mändvetikas, vesisammal, kuuskhein). Mändvetikad meenutavad natuke korallimerd. Kaldal kasvab tarn, pilliroog, ubaleht, soopihl, ädalalill.

Kalastik koosneb peamiselt ahvenast, särjest ja haugist; ahven on neist arvukaim.

Järv paikneb Äntu maastikukaitseala territooriumil.

Selle kavandas Kadrina Katariina koguduse õpetaja Gustav Johannes Beermann. Töö monumendi loomiseks algas 3. jaanuaril 1921, kui pärast palvet langenud sõdurite haudadel Kadrina kirikuaias korraldati rahva hulgas esimene korjandus. 13. jaanuaril 1921 tegi Kadrina kiriku nõukogu otsuse, et alustatakse terves kihelkonnas korjandusega. Mälestusmärgi rajamist hakkas korraldama komitee, kuhu valiti esindajad kõigist (igast 1-2 esindajat) kihelkonna vallavalitsustest, seltsidest ja ühingutest. Seoses kiriku ehitusega (aastal 1922) lükkusid monumendiga seonduvad tegevused edasi. Mälestussammas avati 15. augustil 1926.

Kujur Constanze von Wetter-Rosenthali kavandite järgi valmistati 1928. aastal lisaks kaks pronksbareljeefi.

Osaliselt lõhuti mälestusmärk 18. juunil 1941.

Mälestusmärk on 2003. aastal arvatud ajaloomälestiseks.

Mälestussammas taastati Väike-Maarja Muinsuskaitse Seltsi eestvõttel ja avati taas 23. juunil 1991.

Asub kirikumõisa pargis, kiriku lähedal

2004. aastast kuulub Toolse ordulinnus SA Virumaa Muuseumid koosseisu.

Toolse linnuses tehti esimesed konserveerimistööd 1930. aastatel. Virumaa Muuseumid on Toolsel konserveerimistöid teinud 2006. aastast. Selle aja jooksul on konserveeritud väravatorni lõuna- ja põhjafassaadid, hoovide vahelised väravad, müürilõhed. Linnuse läänetorni paigaldati tõmbankrud ning konserveeriti torni müüripragusid ja ühe keldriruumi võlvlagi, mis kaeti ka hüdroisolatsiooniga.

1993. aastast asub Käsmu Meremuuseum endises piirivalvekordoni hoones. Muuseum on eramuuseum ning kõik eksponaadid pärinevad muuseumi asutaja Aarne Vaigu kogudest. Meremuuseumi väljapanekud puudutavad kõike seoses merega: meresõitu, kalapüüki, salakaubavedu ning merd kui looduse osa kunstiobjektina (fotode ja maalide näol). Muuseumis korraldatakse aasta läbi konverentse, merepäevi, kontserte ja näitusi. Muuseum on külastajatele avatud iga päev.

Ekspositsioon suleti 1940. aasta juunis, sest hoonesse paigutati Punaarmee väeosa. 12. novembril 1940 suleti muuseum eramuuseumide riigistamise seaduse § 1 alusel. 26. aprillil 1946 andis Eesti NSV Ministrite Nõukogu välja muuseumi taasasutamise määruse, riikliku muuseumina. 1946. aasta kevadel kinnitati Viru maakondliku muuseumi esimene palgaline koosseis. Muuseumi hakkas juhtima endine Rakvere teatri näitleja Veera Kala (Ranne). Tallinna tn 3 hoones taasavati Rakvere Muuseum 10. veebruaril 1947. Nüüd oli Viru Maakondliku Muuseumi kasutada 4 ruumi teise korruse läänepoolses otsas. 1950. aastal nimetati Viru Maakondlik Muuseum ümber Rakvere rajoonidevaheliseks koduloomuuseumiks. 1. juunist 1990 sai muuseum taas Rakvere Muuseumiks, mida ta oli SA Virumaa Muuseumid moodustamiseni 2002.

1955. aastast oli muuseumi kasutada esimese korruse saalid. 1961. aastast on kogu Tallinna 3 hoone muuseumi kasutada. 1963. aastal vormistati hoone ametlikult muuseumile.

Pärast Jäneda mõisa rüüstamist 1919. aasta alguses asus Johann Ulrich Nathanael von Benckendorff koos oma lastega elama Kallijärve jahilossi. 1919. aastal 10. oktoobril võttis Eesti Asutav Kogu vastu maaseaduse, mille alusel sundvõõrandati 1065 mõisat, samuti ka tööstusettevõtteid. Pärast Eesti iseseisvumist võeti ära ka Jäneda mõis, mõisamaad ja muud majandushooned. Need läksid Eesti Põllumeeste Keskseltsile.

Kultuurilukku on läinud Jäneda viimane mõisaproua Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg, kelle elu oli täis seiklusi ja lähedasi suhteid selliste kuulsate meestega nagu R. B. Lockhard, M. Gorki ja H. G. Wells jt, mis on heaks materjaliks olnud nii kirjanikele kui ka filmitegijatele. 1934. aasta suvel viibis Jänedal kirjanik H. G. Wells, kus ta lõpetas oma memuaaride kolmanda köite.

15.–16. sajandil kuulus mõis Wrangellidele, 16. sajandi teisel poolel kuulus Kiltsi Gilsenitele, kelle nimest pärineb ka saksakeelne rööpnimi Gilsenhof.

17. sajandil oli Kiltsi Asserienide valduses, seejärel kuulus mõis Uexküllide, Zoegede, Mannteuffelite ja Rosenite perekonnale.

1784. aastal omandas Kiltsi mõisa major Hermann Johann von Benckendorff, kes rajas linnusemüüridele ka uue mõisa peahoone. 1816–1846 kuulus mõis meresõitjale ja õpetlasele Adam Johann von Krusensternile, kes suri Kiltsis 1846. aastal. Krusensternidele kuulus mõis 20. sajandi alguseni, siis müüs A. J. von Krusensterni pojatütar krahvinna von Rüdiger mõisa 1911. aastal, Alfred von Uexküll-Gyldenbandile, kes oli ka mõisa viimane võõrandamiseelne omanik.

Muuseumi moodustavad Kalame talu säilinud hooned, sh 19. sajandil ehitatud paekivist silmuköök koos silmude röstimise ahjuga.^[1] Kalame talu on ainus 19. sajandi II poolest säilinud kaluritalu kompleks. Kalame talus sündis maalikunstnik Richard Sagrits, kelle loomingut muuseum tutvustab. Kalame talu on nii ajalooliselt kui ka kultuuriliselt suur vaatamisväärsus – sajandeid oli see Selja mõisa kalamehe elupaik. 19. sajandil lõpul sai rentnikuks tuntud meremaalija Richard Sagritsa (1910–1968) isa. Aja jooksul on seda vana kaluritalu kujundanud kohalik karm kliima, kunstniku Richard Sagritsa esivanemad ning õuelt läbi käinud kunsti- ja loomeinimesed. Suviti eksponeeritakse Kalame talus sündinud maalikunstniku Richard Sagritsa loomingut.

Püsinäitusel "Metsane teekond" saab proovile panna nii oma teadmisi Eesti metsadest kui ka metsaeluga tutvust teha. Käsitlemist leiavad metsa roll kliimamuutuste leevendajana ning puit hubase elukeskkonna loojana. Tänu virtuaalreaalsuse prillidele saab koos näitleja Tõnis Niinemetsaga teha retke eri ajastu puitmajades.
Muuseumipoes on müügil puidust ja muud loodussaadustest valmistatud tooted. Iga soovija saab kätt proovida harvesteri simulaatoril.

Peale II Maailmasõda kuulus torn Porkuni koolile. Torni 500 aasta juubeliks (1979) remonditi torn tolleaegse koolidirektori eestvõttel ja Eesti Kurtide Ühingu rahadega. Renoveeritud torn võeti kasutusele kooli puhkeruumina. 1991. aastal koostati siin väljapanek kurtide õpetamise ajaloost Eestis, 4. juunil 1992 lisandus Marko Pomerantsi ettevõtmisel paenäitus.

Läbi torni viie korruse on võimalik saada ülevaade Eesti rahvuskivist – paekivist. Ekspositsioon tutvustab paekivi tekkelugu, kivistisi, levikut ja kasutust. Siin on rikkalik kollektsioon paenäidiseid üle Eesti. Torni tipus asub vaateplatvorm. Siit saab heita pilgu Porkuni järvele, mõisakompleksile ja ümbruskonnale.
Paemuuseum on sobiv koht täiendavate teadmiste saamiseks nii kooliõpilastele kui ka tudengitele. Huvilistel on võimalik ise paekivinäidiseid uurida ja töödelda ning kivistisi määrata. Asjakohast infot jagavad giidid, kes tutvustavad ekspositsiooni ja Porkuni kultuuriloolisi paiku.

Porkuni Paemuuseumi haldajaks on Tapa vald.

Elu ilma elektrita, kanalisatsioonita ja internetita - tundub võimatuna? 18. sajandist pärinevas elamus elanud käsitöömeistrid said selleta hakkama! Kohapeal saab tutvuda 100 aasta taguse elutoa, magamistoa, söögitoa ning köögiga ja maja teisel pool asuvas 1930. aastate korteri sisustusega. Hoovimajas asub kingsepa töökoda, kus on võimalik õppida kingsepatööd ning pesuköögis pesupesemist ilma pesumasinata.

Kaitseala kogupindala on 1271 ha.

Maastikukaitseala loodi 1957. aastal kaitsmaks Pandivere kõrgustiku põhjaosa mägesid (Neeruti mäed) ja nendevahelisi järvi (Neeruti järved). Neeruti mäed on tekkinud mandrijää taandumisel ning kuuluvad oma iseloomult osalt ooside, osalt mõhnastike hulka. Suurimad absoluutsed kõrgused küündivad seal 125 meetrini.

Tuntumad vallseljakud Neerutis on Tammemägi, Valgeristi mägi, Tornimägi, Linnamägi, Emumägi, Mustakatku mägi, Sadulamägi. Kaitseala tuntumate järvede hulka kuuluvad Eesjärv (2,7 ha, 3,1 m sügav), Tagajärv (3,2 ha, 7 m sügav), Sinijärv (1,2 ha, 4,3 m sügav), Orajärv (2,8 ha, 4,3 m sügav).

Neeruti maastikukaitseala omab ka ajaloolist ja kultuuriloolist tähtsust.

Linna- ja Sadulamäge peetakse muinaslinnusteks.

Kaitsealal on olemas matkarada kogupikkusega 14 km, samas võimalus ka lühematkeks matkadeks. Puhkepaviljonide, lõkkekohtade ja ujumisvõimaluse olemasolu.

Kaitsealal on keelatud liikuda väljaspool teid ja radu. Kalapüük, seente ja marjade korjamine kaitsealal toimub üldises korras

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Vihula valda.

Altjal asub Mäekõrts, mis on endise Paarma kõrtsi kohal (mainitud 1875).Kõrtsi lähedale on ehitatud külakiik.

Altja neemel on aastatel 1973–1974 taastatud võrgukuurid. Ranna madalas merevees on Altja suurkivi ehk Altja titekivi.
Altja titekivi on rändrahn Haljala vallas Altja külas.

Kivi asetseb madalas merevees Altja küla võrgukuuridest läänes. Rändrahn on rabakivim. Altja titekivi ümbermõõt on 22,6 meetrit, pikkus 4,4; laius 4,8 ja kõrgus 4,1. Kivi maht on 120 m³. 

Kohaliku legendi järgi pärinevad selle kivi alt kõik Altja lapsed.

Küla juures suubub Soome lahte Altja oja.

Esimesed teated mõisa kohta on aastast 1505. Mõisa härrastemaja valmis 1782 ja selle projekteeris Venemaal töötanud Prantsuse arhitekt Jean-Baptiste Vallin de la Mothe. Aastast 1917 on härrastemaja varemetes.
Pada mõisa legend: Pada mõis pommitati teisel maailmasõjal ära, mõisnik oli leiutaja ja leiutas lennumasina kuna ta ise lennata ei julgenud proovida sellega siis küsis ta talupojalt kas ta soovib seda teha, talupoeg startis mõisa rõdult, lend läks hästi kuid maandus mõisa parki puu otsa ja murdis jala luu. Mõisnik andis autasuks kalu.

Kooli direktor on Liisa Puusepp.