Rühmitus Noor-Eesti sai alguse 20. sajandi alguses loodud salajastest õpilasringidest. 1903. aastal loodi Tartu õpilaste kirjanduslik-poliitiline ring Eesti Ühisus, mille nimi muudeti "Kiirte" neljanda albumi Noor-Eesti väljaandmisel.

Aastal 1905 ilmus koguteos "Noor-Eesti" ning selle ümber kogunenud inimesi hakati nimetama nooreestlasteks. Tähtsamatest ja tuntumatest kuulusid sellesse rühmitusse Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Bernhard Linde ja Villem Grünthal-Ridala. Vähemal määral on sellega seotud olnud ka Anton Hansen Tammsaare. Kaastööd tegid kunstnikud Nikolai Triik, Kristjan Raud ja Konrad Mägi, kelle kujundused illustreerivad väljaandeid.

Noor-Eesti jaguneb kolme ajajärku:

Noor-Eesti rühmitus taunis vene ja saksa kirjanduse mõju. Soome, rootsi ja norra kirjandusest võttis üle uusi jooni.

Nooreestlased tõid unustuse hõlmast välja Kristjan Jaak Petersoni luule ja hoolitsesid majanduslikult haiglase luuletaja ja proosakirjaniku Juhan Liivi eest.

Rühmituse Noor-Eesti tegevus vaibus kantult Esimese maailmasõja tunnetest, edasi tegutses vaid kirjastus Noor-Eesti.

Paljud võimumehed süüdistasid Tarapitat iseseisvuse õõnestamises ja "punase hädaohu" ülevõtmises idast. Tegelikult, ükskõik, mis oludele ka ei osutaks, oli Tarapita esmajoones seotud Eesti probleemidega, oli kohaliku kirjanduse ja kultuuri eest kõneleja tolleaegses ühiskonnas. Nii hakkaski riigi kultuuripoliitika 1920. aastate keskpaigas edusamme tegema ja võib kindel olla, et osaliselt just tänu tarapitalastele.

Marie Under oli eesti luuletaja.

Under kuulus kirjandusrühmitustesse Siuru ja Tarapita.
Marie vanemad olid kooliõpetaja Friedrich  Under (1843–1930) ja Leena Under  (1854–1934). Neil oli 5 last – Evangeline, Gottried, Marie, Berta ja Christfried. Nad olid hiidlased, aga vahetult enne Marie sündi kolisid Tallinna.
Marie õppis 4-aastaselt isa juhendamisel soravalt lugema ning hakkas 14-aastaselt luuletama. Aastal 1902 abiellus Marie Under Carl Eduard Friedrich Hackeriga (1878–1948) ning noorpaar kolis Kutšinosse Moskva äärelinna. Neil oli kaks last – Dagmar ja Hedda. Aastal 1906 pöördus Marie koos perega tagasi Tallinna, kus ta abiellus luuletaja Artur Adsoniga. 1917 aastal koguti kokku kogu Marie Underi luulematerjal, et avaldada esikkogu "sonetid".

Erni Hiir oli NLKP liige 1944. aastast kuni surmani.

13. augustil 2009 avati Tõrvas Erni Hiire mälestustahvel.

1920. aastate ühiskonnakriitikale vastandusid 1930. aastate riikliku ideoloogiaga sobiv rahvuslik proosa ning pigem kunstikesksete arbujate luule.

Arbujateks nimetatud luuletajate sõpruskond sai oma nime 1938. aastal ilmunud Ants Orase koostatud antoloogia "Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat" järgi. Üliõpilasseltsi EYS Veljesto ümber kogunenud sõpruskonda kuulusid Betti Alver, Bernard Kangro, Uku Masing, Kersti Merilaas, Mart Raud, August Sang, Heiti Talvik ja Paul Viiding.

Tuglas võttis osa 1905. aasta revolutsioonist. Friedebert Tuglas oli tollal aktiivne noor poliitik ja kõnemees.  Kirjandusrühmituse Noor-Eesti liikmena toetas ta toona tuliselt vasakpoolseid ideid, eelkõige kodanikeõiguste laiendamist. [1] Ta arreteeriti detsembris ja ta veetis kaks kuud Toompea vanglas (kus kirjutas proosaluuletuse "Meri").1906.–1917. aastani elas ta pagulasena peamiselt Soomes ja Pariisis. 1918. aastal abiellus ta Emma Elisabet Oinasega

Eesti Üliõpilaste Seltsist lahku löönud seltsi asutajate hulka kuulusid August Annist, Oskar Loorits, Harri Moora, Julius Mägiste, Ants Oras ja Albert Kivikas.

Veljesto, nagu kõik teisedki üliõpilasorganisatsioonid, suleti 31. juulil 1940. Selts taasasutati 1980ndate lõpul teiste üliõpilasorganisatsioonide taastamise aegu. Humanitaarsete huvidega üliõpilaste seltsi loomise mõte tekkis 1988. aasta kevadel; teostamiseni jõuti sama aasta sügisel ning 28. oktoobril tunnustas EÜS Logos't ülikooli nõukogu. Aasta lõpul võeti suund EYS Veljesto taastamisele; selts taasloodi ametlikult 26. mail 1989.

Seltsi aastapäeva tähistatakse 24. veebruaril.

Tammsaare debüteeris 1900. aastal proosaga, mis ilmus Postimehes. Esimesed tööd avaldas ta A. Hanseni nime all, kirjanikunime A. H. Tammsaare võttis kasutusele 1902. aastal.

Kirjandusse tuli Tammsaare 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega.

Aastast 1919 oli ta kutseline kirjanik Tallinnas.
Aastatel 1923–1940 oli ta Eesti Kirjanike Liidu liige.

Ajapikku omandas Tammsaare looming suure psühholoogilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise teravuse, rikastus kunstiliselt ja mitmekesistus elukujutuse poolest. Ta on 20. sajandi eesti romaani kõige silmapaistvamaid esindajaid. Samas ei piirdunud Tammsaare temaatikas Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid. Lisaks romaanidele on Tammsaare avaldanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui publitsistikat.

Betti Alver debüteeris 1927. aastal novelliga "Liivi Deevidiivi", teosega "Tuulearmuke" sai ta II auhinna "Looduse" romaanivõistlusel. Samuti kirjutas ta teosed "Invaliidid", "Viletsuse komöödia" ja "Kõmpa", mis toetub tema lapsepõlvemälestustele.

Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastal ja kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Poeem "Lugu valgest varesest" kujutab irooniaga tõusikute ebavaimset seltskonda. Seda teemat jätkavad ka poeemid "Vahanukk", "Pirnipuu" ja "Mõrane peegel". Poeemis "Pähklikoor" on ühendatud realistlik olustikukujutus jalegendipärane esitus. Samuti on ta kirjutanud poeemid "Raudsed roopad", "Leib" ja "Pärast pikka põuda".

Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta kuulus luulerühmitusse Arbujad. Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsiauvilistlane.

1940-ndate teisel poolel ja 1950-ndatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks tõlkeks on Aleksandr Puškini"Jevgeni Onegin". Ta on tõlkinud eesti keelde ka Kristjan Jaak Petersoni saksa keeles kirjutatud värsid.