Linna nimi on pärit teisel pool Maardu järve paiknevalt Maardu mõisalt. Viimane sai oma nime arvatavalt surmahaldjas Marduse järgi.^[viide?]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimest korda mainiti asulat tänapäeva Kallavere kohal aastal 1241, endise Kroodi küla kohta on andmeid 1397. aastast. Nende asulate endisel asukohal praegune Maardu põhiosas paiknebki. Kroodi küla tänapäeval enam ei ole. Kallavere küla paikneb praegu Maardust kirdes, kuuludes tervenisti Rebala muinsuskaitsealasse.

Maardust sai tööstusasula tänu fosforiidi kaevandamisele. Kaevandamist alustati Ülgase külas juba 1920. aastatel. 1939. aastal rajati Maardusse Eesti Fosforiidi tehas ja karjäärid, kus Teise maailmasõja ajal oli fosforiidimaardla alal Saksa koonduslaagrid.

Maardusse rajati Maardu Keemiakombinaat, mis tootis fosforiidist muuhulgas väetisi. See reostas väga suurel määral keskkonda. Eriti kahjulikud olid tehase korstnatest linna kohale tulnud väävliaurud, mis isegi aknaklaase söövitasid. Uus elamurajoon rajati sellega arvestades veidi eemale, endistele Kallavere küla maadele, kus maju väga vähe oli. 1951 sai Maardu alevi õigused ning linnaõigused 17. juulil 1980. aastal.

Maardu alad kuulusid 1963–1991 administratiivselt Tallinna alla. Iseseisvaks linnaks sai Maardu 1991. aasta novembris.^[4]

Ligi 40 000 elanikuga on Pärnu Eesti suuruselt neljas linn. Linn hõlmab 33,15 km² suuruse maa-ala, sealhulgas 20% on parkide ja haljasalade all. Pärnu linna piiridesse jääb kolm kaitseala.

Pärnu on riigi edelaosa põhiline tööstuslinn ja Lääne-Eesti tähtsaim logistiline sõlmpunkt. Majanduses on valdavad teenindus- ja puhkemajandussektor ning mitmekesine tööstus. Pärnu lennujaamal on rahvusvahelise lennutegevuse sertifikaat. Pärnu ja Sauga jõgi on linna piires laevatatavad, nende suudmeis paiknev Pärnu sadam teenindab kauba-, kala- ja turismilaevu.^[4]

1930. aastateks arendati Pärnu tähtsaks Läänemere-äärseks kuurortlinnaks ja on tänaseni Eesti tähtsaim kuurortlinn. Aastast 1996 kannab Pärnu Eesti suvepealinna tiitlit. 2004. aastal avati Pärnus tollal Baltimaade suurim veekeskus.^[5] 2006. aastal uuendati Pärnus tsaariajal rajatud rannaala ning ehitati kogu kuurordi ilmet kujundav rannapromenaad.^[5]

Alamjooksul kuni 200 m laiune Pärnu jõgi jaotab linna kahte ligikaudu võrdsesse ossa. Pärnu ala pinnamoe ja pinnakatte määravad asukoht (Pärnu madalikul), meresetted ning vanad rannavallid ja luited.^[4] Linnas suubuvad Pärnu jõkke Sauga ja Reiu jõgi.

Tartu on tuntud kui Eesti traditsiooniline intellektuaalse elu keskus. Tartus asuvad Eesti vanim ülikool – 1632. aastal asutatud Tartu Ülikool – ning Eesti vanim tänini tegutsev teater Vanemuine. Kultuurikeskusena on Tartu mänginud olulist rolli eestlaste rahvusliku ärkamisaja arengul ja lätlaste rahvusliku ärkamise alguskohana. Linnas toimus 1869. aastal I üldlaulupidu.

Viljandi linna ümbritsesid tänapäeval muinsuskaitse all^[24] olevate kaitserajatistena Viljandi linnamüür ja Viljandi linnamüüri väravad, mida ümbritses perimeetris 1,2 km pikkune vallikraaviga kolmest küljest; lõunakülge kaitses vallikraaviga eraldatud Viljandi ordulinnus. Linna lääneküljelt idaküljeni asus kaarjalt linna ümbritsev müür, mis kagusuunal liitus taas linnuse müüriga. Linnamüür oli 1,2–2,1 m paksune, laotud maakividest. Linna lääneküljel oli Riia ehk Storke värav, loodenurgal neljatahuline torn, põhjaküljel poolringikujulise põhiplaaniga torn ja Tartu värav. O-küljel paiknes kolmveerandringikujulise põhiplaaniga Moskva torn ja pääsuks Viljandi järve äärde väike poolringikujulise põhiplaaniga torn. Väravad linnamüüris olid tornideta. Täiendavate kaitserajatistena oli Tartu värava ees oli piklik zwinger eesväravaga otsseinas, Riia värava ees oli algselt ligikaudu 1 m paksuste seintega eeskaitseehitis, mis aga hiljem asendati nelinurkse plaaniga zwingeriga, mille lõunaküljel oli eesvärav.

Linn purustati korduvalt Liivi sõjas (1558–1583) ja Poola-Rootsi sõdades (1600–1622/23), mille käigus kadusid ka linnaõigused. Rootsi kuningas Gustav II Adolf läänistas 1624. aastal Viljandi koos ümbrusega Jacob de la Gardie'le, ning endise linnuse asemel sai alguse Viljandi mõisa (saksa keeles Schloß Fellin) areng ja õitseng. Mõisakeskus tekkis keskaegsest linnast läände, linna ja pealinnuste vahele.

Linna eestikeelset nime on mainitud esmakordselt 1564. aastal Vene-Rootsi vaherahulepingus, kus linna ja linnuse kohta öeldi Paida. 1637. aasta Heinrich Stahli sõnastikus on linna nimena antud Paid. 18. sajandi esimesel veerandil koostatud Salomo Heinrich Vestringi sõnaraamatus on kasutatud nime Paide. Anton thor Helle 1732. aastal ilmunud eesti keele grammatikas on kasutatud samuti nime Paide. 19. sajandi kirikudokumentides on kasutatud nii Paide kui ka Paede nimekuju. Tõenäoliselt tuleneb ka linna eestikeelne nimi paekivist.^[3]

Paul Johanseni andmeil kasutati Paide kohta ka ladinakeelset nimetust Albus lapis, mis tähendab valget kivi.

Võrul on ka logo, mille autor on kunstnik Katre Lember. Logo kujutab Võru linna ümbritsevat looduskeskkonda, milleks on "mägine maa, sügavad järved ja parasjagu päikest". Võru tunnuslause on "Üts ummamuudu liin".

1784 aastal ostis riik parun Carl Ludwig von Mengdenilt ära Võru mõisa ning härrastemaja anti magistraadi ja kohtu käsutusse. 1792. aastal asutati härrastemajas saksakeelne linna segaalgkool. Pärast asehalduskorra likvideerimist 1797. aastal jäid härrastemajja kohtus, kool ja koolmeistri korter. 15. septembril 1804 avati aadressil Turu tänav 1 Võru 3-klassiline saksakeelne kreiskool

Teadaolevalt on Tallinna, tolleaegse nimega Revalit, koos oma kodanikkonnaga (ladina keeles civitas Revaliensis) esimest korda mainitud linnana aastal 1238. Lübecki linnaõigused sai linn 15. mail 1248. Läänemere idaosa merekaubandusega tegeleva linna tähtsust kasvatas märgatavalt 1285. aastast kuulumine Hansa Liitu, mis andis linnale laokoha õiguse 1346. aastal. Tallinnast arenes oma strateegilise asukoha tõttu 14.–16. sajandil Põhja-Euroopa oluline idakaubandust juhtiv hansalinn.
Tallinn hõlmab tänapäeval 159,31 km² suuruse maa-ala, mis jaguneb kaheksaks linnaosaks, mis jaotuvad omakorda 84 asumiks. Linna halduspiiridesse kuuluvad ühtlasi Ülemiste ja Harku järv ning Aegna saar. Rahvastikuregistri andmeil elab Eesti rahvastatumas linnas 1. jaanuari 2019 seisuga 453 033 inimest. See tähendab, et iga kolmas Eesti elanik on end tallinlaseks registreerinud. Linna elanikkonna enamuse moodustavad nüüdisajal eestlased.

                                                                                

Loksa pindala on 382 hektarit.^[3] Linn tekkis Loksa küla maale. 1874 rajati sinna Loksa tellisetehas, 1903 elling ja 1907 saeveski. Loksa sai aleviks 1948, linnaõigused sai 25. augustil 1993.

Aastatel 1950–1957 oli Loksa samanimelise rajooni halduskeskus.

Linna suurim tööandja on Loksa Laevatehase AS. Loksal paikneb ka Medrulli kaubamärgi all meditsiinitooteid valmistava aktsiaseltsi Forans Eesti tootmisüksus.

Aastatel 1976–2016 tegutses linnas haigla. Selle baasil loodi 2000. aastal ambulatoorset ja statsionaarset arstiabi pakkuv osaühing Loksa Ravikeskus, mis pankrotistus 2011. aastal. Aastatel 2012–2016 pakkus samades ruumides meditsiiniteenuseid Ida-Tallinna Keskhaigla.

Loksa linnapea on Värner Lootsmann

Elanikkond on alates 1990. aastate algusest seoses tööstuse taandarenguga linnas püsivalt vähenenud. Linn on paljurahvuseline, kõige enam – umbes 57% – on venelasi. Eestlased moodustavad alalisest elanikkonnast umbes kolmandiku. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli linna 2759 elanikust eestlasi 845 ehk 30,6%.

Tööealise elanikkonna arv oli 2000. aastal 1650 inimest, kellest 750 inimest töötas väljaspool linna.

https://upload.wikimedia.org/wikipedia/et/thumb/e/e5/Loksakivi.JPG/220px-Loksakivi.JPG

https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/d/d2/Harju_County_in_Estonia-light.svg/260px-Harju_County_in_Estonia-light.svg.png

Linna territooriumi hulka kuulub Krimmi holm.

Pärast Vana-Pärnu mahapõletamist leedulaste poolt 1263. aastal otsustas Saare-Lääne piiskop Hermann I piiskopkonna uue keskuse rajada põhja poole turvalisemale alale. 1279 sai Haapsalu linnaõigused.

Linna ajalooline saksa- ja rootsikeelne nimi on Hapsal, mis on tuletatud eestikeelsest sõnast Haavasalu või 12. sajandi lõpul tegutsenud Lundi peapiiskopi Absaloni nimest, kelle tegevus ulatus tõenäoliselt osalt ka Läänemere idakaldale. Nime päritolu kohta on aga olemas ka mitu teist oletust.

1559. aastal ostis piiskopkonna Taani kuningas Frederik II ning kinkis selle oma vennale hertsog Magnusele, kes saabus viimase Saare-Lääne piiskopina Liivimaale 1560. aasta alguses. Magnus oli küll protestant, kuid Saare-Lääne piiskopkond ja Läänemaa stift eksisteeris ametlikult siiski veel üle kümne aasta. Alles 1573. aastast lakkas see olemast, pärast seda, kui selle valdused võeti Magnuselt ära ja liideti Taani kuninga omadega.

1715. aastal külastas Haapsalut tsaar Peeter I, kes tutvus Loode-Eesti sadamakohtadega ja andis tollasele kohtufoogtile Johann Tobias Jenckenile bürgermeistri ametikoha ning kangete jookide turustamise monopoli; samuti tunnustas keiser vanu privileege.

1721 Uusikaupunki rahulepingu põhjal sai Venemaa endale Liivi-, Eesti- ja Ingerimaa ning osa Kagu-Soomest koos Viiburiga, Eestis lõppes Rootsi valitsusaeg ning kehtestati Venemaa võim.

Kuni 1737. aastani juhtis Haapsalu linna kohtufoogt koos kahe raehärraga. Kuid Haapsalu kodanike kaebused rae erapooliku kohtupidamise ja linnajuhtimise üle olid kuberneri nii ära tüüdanud, et ta määras asja lahendama eraldi komisjoni. Põhjaliku uurimise tulemusel täiendati raadi asjatundlike liikmetega. Raesekretäriks kutsuti Johann Georg Rambach.

1740. aastal taastati Haapsalus bürgermeistri amet. Selleks sai senine kohtufoogt Johann Tobias Jencken. Kuni 1784. aastani koosnes Haapsalu magistraat viiest liikmest. Bürgermeistri ja kohtufoogti kõrval olid ametis kolm raehärrat. Kohtufoogt oli portooriumi- ja aktsiisihärra ning sekretär. Esimene raehärra oli majutushärra ja pruulihärra. Raesekretär tegeles lisaks protokollimisele, arvepidamisele ja asjaajamisele ka postikorraldusega. Rae teenistuses olid kohtuteener ja aktsiisiteener. Aegade jooksul mängiti tööjaotus ümber vastavalt raeliikmete huvidele.

3. juulil 1783 laiendati Balti provintsidele Venemaa sisekubermangudes juba 1775. aastal sisse seatud uus halduskorraldus, mis jäi siin kehtima kuni Katariina II surmani. 1796. aastal Balti provintside valitsemine muudeti sarnaseks Venemaa omaga. Linnade valitsemiseks loodi senise rae asemele linnaduumad, kuhu valiti esindajaid ka vähemjõukatest kihtidest. Valimisõigus anti kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest ja tegevusalast. Suurendati maakondade arvu. Haapsalu sai maakonna- ehk kreisilinnaks.

Keila piirneb kirdenurgast Harku valla Kumna külaga, idas Saue valla Valingu külaga, lõunas Lääne-Harju valla Ohtu ja Kulna külaga, lõunas ja läänes Lääne-Harju valla Niitvälja külaga ning põhjas Lääne-Harju valla Valkse ja Tõmmiku külaga. Keila idapiir kulgeb valdavalt mööda Keila jõge.^[4]

Keila pindala on 11,25 km²^[5] ja elanike arv 2016. aasta alguse seisuga oli 9577.^[6] Linn on elanike arvult Harju maakonnas Tallinna ja Maardu järel kolmas.

Esmakordselt mainiti Keilat (Keikæl) kirjalikes allikates 1241. aastal kümne adramaa suuruse külana.^[7] Hiliskeskaegses Eestis oli Keila üks viieteistkümnest linnaprivileegideta alevist.^[8] Liivi sõja ajal sai see tõsiselt kannatada ning pärast sõda jäi Keilasse vaid kirikuküla.^[9] 1925. aastal sai Keilast alev ja 1. mail 1938 jõustunud Linnaseadusega^[10] kolmanda astme linnaks^[11].

Keila oli keskajal lähipiirkonna põllumajanduslik keskus. 20. sajandi algul arenes seal tekstiilitööstus ning Nõukogude ajal üldine tööstustootmine. Tänapäeval on suurimad tööandjad AS Harju Elekter, Ensto Ensek AS ja AS Draka Keila Cables.

Tähelepanuväärseks hooneks võib pidada Keila kirikut, mis on Harjumaa suurim keskaegne maakirik^[12] ja mille kirikutorn on Põhja-Eesti maakirikute seas üks kõrgemaid (50 meetrit).^[13] Keilas asus vasallilinnus, millest on tänapäeval alles ainult varemed. Linnusega oli seotud Keila mõis, mis kujunes üheks tähtsamaks Liivi ordu tugipunktiks Tallinna ümbruses.^[14] Alates 1989. aastast tegutseb mõisa peahoones Harjumaa Muuseum.

Linna läbib elektrifitseeritud Tallinna–Keila raudteeliin, mis hargneb seal Paldiski ja Turba liinideks. Raudteejaam ise pärineb 1870. aastast ja see on mänginud olulist rolli linna arengus.

Vapi külgi ühendavad sarikad sümboliseerivad nii silda kui ka mäge ning osutavad seega linna nimele. Sarikate astmeline kuju osutab linna omapärale - astmelistele tänavatele ja trepistikele. Vapivärvid tähistavad merd, liivarandu, kuldseid päikeseloojanguid.
Lipp on kinnitatud 14. septembril 1994.

Linna pindalast moodustab 153 ha linnale kuuluv metsamaa.

Vanimad jäljed Rakvere linna asustusest on pärit praeguselt Teatrimäelt, kus vanim inimtekkeline kultuurkiht on dateeritud 3.–5. sajandisse. Ilmselt selle asula kaitseks rajati Vallimäele, praeguse kivilinnuse kohale, ka puitlinnus. Selle kahekordse palktaraga linnuse vanim teadaolev dateering kuulub 5.–6. sajandisse.


Vaatamisväärsused


Rakvere kõige tähtsam vaatamisväärsus on Rakvere ordulinnuse varemed Rakvere Vallimäel. Vallimäel asuvad ka skulptuur Tarvas, Vallimäe Laululava ja Vallimäe tuulik ning kõrgendiku lõunaosas paikneb Rakvere tammik.

Laiemat tähelepanu on pälvinud Rakvere keskväljak, mis valmis praegusel kujul 2004. aastal.^[11][12] Väljaku ääres on Ferdinand Gustav Adoffi projekti järgi valminud ja Kultuurimälestiste riiklikku registrisse kantud Rakvere turuhoone ja pangahoone.

Rakvere Jumalaema Sündimise kirikus asuvad õigeusu preestermärter Sergi Florinski säilmed.