Vihula mõisal on ka park, mis paikneb Mustoja vahelduva reljeefiga kaldaterrassidel. Park on 10 ha + 18 ha suurune ja see on läbinisti kujundatud vabaplaneeringulisena.

1599. aastal puhkes sõda katoliikliku Poola ja Rootsi kuninga vahel, mis tõttu 1605. aastal said linnuse müürid tugevalt kahjustada ja rootslased lasksid linnuse õhku lõplikult.

1613-1940. aastatel kuulus Muuga mõis 19 omanikule ja alates 1860. aastast oli Nefffide valduses. 

Muugas oli kaks kõrtsi, Klingenbergi kõrts ja Eddifer, kudi alates 1843. aastast jäi ainult töötama Klingenbergi kõrts. Kõrtsu peeti ka omamoodi rahvamajaks, kus tantsiti, söödi ja joodi, vahel ka vahetati uudiseid kaugelt kui lähedalt.

Mõisasüdant hakati välja ehitama suuremas osas alles 19. sajandi lõpul. Enamik kõrvalhooneid on ehitatud maakivist ja Modi juhtimisel ehitati Jäneda mõisa mõisasüdamest kõrge telliskorstnaga kahekorruseline Jäneda mõisa viinavabrik.

Kadrina alevikku läbib Loobu jõgi ja aleviku sees asub ka Kadrina paisjärv, mis rajati 1990. aastate alguses Eesti Maaparandusprojektis koostatud Loobu jõe reguleerimise projekti alusel.

Tapa küla nime esmamainiti kirjasõnas 1629. aastal. Tapa raudtee rajati 1870. aastal ja 1876. aastal avati liiklus Tapa-Tartu raudteeliinil. Tänu sellele muutus Tapa raudteesõlmeks mille ümber hakati alevikku üles ehitama. 1950-1962. aastatel oli Tapa linn hoopis Tapa rajooni keskus.

1876. aastal ehitati põlisesse kuusemetsa esimene maja, mis oli Tapa raudteejaama hoone, sellest sai ka alguse Tapa. Kuid 1910. aasta paiku lammutati osa Tapa puidust jaamahoonest ja asemele ehitati telliskivihoone, kuhu paigutati einelaud ja ooteruumid.

Ala pole loodud vaid ürituste korraldamiseks - Vallimäel on mitmeid nurgakesi ning vaateplatvorme vaba aja veetmiseks, pikniku pidamiseks ja mõnusaks jalutuskäiguks.

Tegemist on ööpäevaringselt avatud, valgustatud kaasaegse rohelise linnakeskkonnaga, kus saab nautida kauneid vaateid kogu Rakverele. Üritustevälisel ajal on Vallimäe Vabaõhukeskus kõigile tasuta avatud.

Ma käisin Rakvere vallimäel 2022. aasta suvel kontserdil. Kontserdil esinesid Hellad Velled, 5Miinust ja Stefan. Mulle väga meeldib käia kontsertitel, seega mulle väga meeldis see.

Võsu–Käsmu kergtee on 6 km pikkune kergliiklustee, mis saab alguse Võsu sadama muuli tipust, tee kulgeb mööda Käsmu lahe lõunakallast, ligi 3,5 km kulgeb läbi metsa ja tee lõpeb Käsmuküla juures. Nelja kilomeetrit kergteest katab asfaltkate ja ülejäänud lõik on kaetud kivisillutisega. Tee on kogu ulatuses valgustatud.

Kergteele on iga kilomeetri tagant paigaldatud puhkekoht, kus on infotahvel ja istumise ning mobiiltelefoni laadimise võimalus. Võsu–Käsmu kergtee keskosas asub roostiku kohal kõrguv paadikujuline vaateplatvorm. Platvormilt avaneb vaade nii Käsmu kaptenite külale, Võsu rannahoonele kui ka Võsu sadamale.

Helesinine värvus tuleneb tiigi põhjas olevate valgust peegeldavate lubjakivi osakeste ja kergkarbonaadi ladestuste tõttu.

Iseenesest ei ole tuhk ohtlik, kuid tiigis oleva vee pH tase on väga kõrge. Pikaajaline kokkupuude veega on tervisele kahjulik. Kui vaadata kaldal olevaid puid, siis kaob iseenesest igasugune soov vette minna.

Haljala valla territooriumilt on pärit mitmeid keskmise ja noorema kiviaja muistisi. Muinasaja lõpusajandidest asub ka Haljala alevikust umbes 8 km kaugusel linnus, mida tuntakse Varangu Veskikantsi linnuse nime all. Haljala asus tollal olulisel Tallinnast itta ja Toolsest läbi Rakvere lõunasse viivate teede ristumiskohas ja oli ka Rakvere ordulinnuse sõjaline tugipunkt. Tollases Haljala kihelkonnas asusid olulised sadamad Toolse ja Vergi, küllalt tihedad olid sidemed Soomega ja sõbrakaubandus kestis teise maailmasõjani. 19. sajandil tekkis seoses pärisorjuse kaotamisega Haljala kihelkonna talurahva omavalitsusüksust. 1893 ühendati need kolmeks suuremaks: Aaspere, Vihula ja Varangu. 1917. aastal moodustati Haljala vald, organiseeriti 1939. aastal uueks Haljala vallaks ja likvideeriti 1950. Praeguse Haljala valla territoorium kattub nõukogudeaegse Haljala külanõukogu omaga.