3)Miks on muutused hariduses aeglased? Põhjenda, kas see on halb või pigem hea.
Vastus: Muutused on eelkõige aeglased, sest need toimuvad sisemiste ressursside arvelt. Kiiremad muudatused vajaksid suuremat tahet ja lühiajaliselt ka märgatavalt suuremat investeeringut. Soov kiiremate muudatuste järele on haridusvaldkonna sees ja osade lapsevanemate seas. Laiema avalikkuse jaoks ei ole haridusprobleemid olulisemad teistest igapäevase elu probleemidest. Muutus hariduses jääb aeglaseks, kuni see ei ole valitsuskoalitsioonide – ja enne seda ka valijate – prioriteediks. Aeglased muutused hariduses on negatiivsed, kui need on väherahastatud haridussüsteemi tagajärjeks. Mõned muutused peavadki olema mõeldud pikema perioodi peale ning aeglasema kulgemisega, kuid kui vajalikke muutuseid ei saa läbi viia põhjusel, et puuduvad vajalikud finantsid, siis on ka tagajärjed pigem progressi vastandavad.

Negatiivselt suhtutakse massikõrgharidusse, kuna muretsetakse kõrghariduse kvantiteedi pärast, vähema eest saab rohkem, mis on peaaegu alati luhtumisele määratud. Kui anda kõrgharidust paljudele võib see olla raiskamine. Püüeldakse konverteerimatu kraadi poole, millest ei pruugi tegelikkuses üldse kasu olla. Õpitakse ilma selge visioonita lihtsalt seda, mis meeldib, olles üsna kasutud hiljem ühiskonnale. 

Positiivseks küljeks on see, et rohkem kõrgharitud inimesi on väga hea. TÜ rektor Vello Kalm on öelnud, et mida rohkem kõrgelt haritud inimesi meil on, seda enam Eesti ühiskond ja majandus võidab. 

 2)Kuidas vältida tendentsi, et kõrghariduse pakkumine igaühele oleks igal viisil raiskamine?

Et kõrgharidus ei oleks raiskamine, tuleks rohkem noori suunata mingit kindlat ametit õppima. Ülikoolid peaksid arvestama tööturu vajadus ning sellest lähtuvalt kujundama oma õppekavasid. Riik peaks aga kohandama koolitustellimust, et vähendada niinimetatud hobiõppijaid, kellel pole hiljem ühiskonnale midagi kasulikku tagasi anda. 

Nüüdisaegne individualism kaldub egoismi suunas, kuna idee teiste teenimisest on hakanud ununema. Autor mõtestab seda rööbastega: inimesi ei saa enam suunata ühtedelerööbastele, kust hiljem ei saa ega pole isegi vaja kõrvale pöörata. 

Hariduse rööbaste lõppemine kujutab endast seda, et kunagi vaja läinud selgeks õpitud ameteid ei pruugi tulevikus vaja minna. Inmesed, kellel pole piisavalt laiapõhiline haridus, võib rööbaste lõppemine neid hoopiski kraavi viia. Heaks näiteks, mille oli ka autor välja toonud, on siinkohal vedurijuhid.  Isesõitvad rongid on aina enam levima hakkanud ning sellisel ajastul pole enam vedurijuhtidele kohta. Ma olen autoriga nõus, kuna on palju erialasid, millega pole tegelikult suurt midagi peale hakata. Õppides aga veidi rohkem ning sidudes selliseid erialasid mingite muude ainetega on iseenesest võimalik kraavi mitte sattuda. Tuleb olla ise rohkem avatud erinevatele võimalustele ning veidi ette mõelda, kas mõnel asjal on veel tulevikku, või on see hoopis vaikselt välja suremas.

 5)Mis peaks praegu olema autori arvates ülikoolide olulisim tulem?

Autori arvates pole probleemiks see, et massidest ei saa spetsialiste teha, aga ülikool võiks suuta vormida inimesi, kes on laia silmaringiga ning hindavad ja peavad omaks humanistlikke baasväärtusi. Lõpetades ülikooli peaksid nad oskama kasutada elu pakutavaid võimalusi, saades ka lisaks hea hariduse.