Kalju Reitel õppis Tapa Gümnaasiumis aastatel 1936 – 1941. Skulptuuri saamislugu sai alguse aastal 1989. Idee skulptuuri tellimiseks tuli rahvasaadikutelt, kuna leiti, et Tapal praktiliselt puudusid teistele linnadele omased skulptuurtaiesed. Tollane TK esimees Malle Iila käis Kalju Reiteli juures Harri Allandi soovitusel, kes teadis skulptor Reitelit kui endist tapalast. Kohtudes Reiteliga, pakkus skulptor linnale juba algselt valmisolnud kavandit (skulptor Jaak Soansi loodud kipsmudelit Vorkuta ohvrite monumendile Eesti Vabariigi poolt, muuseumi märge), ilma jalgadeta Kalevipojast, mille minikoopia Iila ka Tapale kaasa võttis. Saades täitevkomitee liikmetelt nõusoleku, käivitas ta siis ka kuju tellimise. Algul see asus Tallinna Muusikakooli keldris. Inimesed ehmusid veidi, kui nägid kuju selle tegelikus suuruses. Neile tundus kunstniku poolt hoolega kujundatud Kalevipoja meheuhkus liialt vägev ja esiletükkiv olevat. Reitel naeris selle peale ja ütles, et tugeval mehel peab kõik vägev välja nägema.

Kuju valas pronksi kombinaat „Ars“ oma pronksivalu töökojas. 1991 aastal valmis ka kuju alus, mille kolm kivitahku pandi paika kirikuparki suve lõpul, kuju ise aga vahetult enne pidulikku omavalitsusstaatuse tseremooniat. Maksma läks kogu see töö ligikaudu 10 000 rubla, mis oli tollel ajal nõukogude auto „Ziguli“ hind.

1991. aasta septembris  toimus kirikupargis Kalju Reiteli skulptuuri "Eestimaa ärkab" pidulik avatseremoonia. Ootamatult algas tugev vihmasadu. Tundus nagu oleks loodus tahtnud protesteerida skulptuuri asukoha vastu, mis oli otse kiriku külje all. Tõsi on see, et kuju sinna paigutamisele oldi enne seda nii poolt kui vastu, kuid linna keskel sellest paremat kohta ka ei osatud leida. Sümboolne on aga see, et kahekümnendate aastate lõpul kinnitati uue kiriku asukohaks linna keskel paiknenud vabaduseplats, nüüd paigutati sinna kirikuparki Eestimaa ärkamist tähistav taies. Skulptuuri autor on Tapalt pärit Kalju Reitel. Kes tahtis taiese konkreetset mõtet ja seost Eestimaaga leida, võib pidepunkte saada Kalevipojast, kellel mõõk niitis jalad alt. Skulptuur asub paigas omal alusel, selle ümbrust tol ajal veel kujundati. Paljud lootsid, et Eestimaa ärkamisega jõuab selle kaardile tagasi ka Tapa linn, võrdsena teiste seas.
Sellega oli Tapa linn ametlikult taastanud oma omavalitsusstaatuse, mille volikogu ja linnavalitsust juhiti ühes isikus kuni järgmiste valimisteni 1994. aastal. Selle akti põhjal muutus ka TK esimees linnapeaks.
Kas aga skulptuur, mis kirikupargis nüüdseks juba ligi kolm aastakümmet seisab, sinna tegelikult ikkagi sobib, on jätkuvalt rahva seas vaidlusküsimus. Kindlasti vajaks see taies rohkem hooldamist. Aprillimässu ajal (2007) leidsid kohalikud „Našid“, et Kalevipoeg tuleb Tallinna pronkssõduri teisaldamise pärast valge värviga üle võõbata. See näitab ilmekalt, et teadmised Eesti tegeliku ajaloo kohta muukeelsete seas on kahjuks senini ebapiisavad.
Valisime selle punkti kuna enamus meist elavad või on elanud tapal. Üks meist oli vähemalt kuulnud ja oli teadlik sellest skulptuurist. Olen terve oma elu sellest skulptuurist mööda kõnninud ja isegi ei mõelnud milleks see vajalik on aga praegu mul oli väga hea võimalus seda uurida ja endale selgeks teha milleks ja kes tegi selle skulptuuri.

Eesti Vabariigi maaseadusega 25.10.1919 võõrandati Jäneda mõis Eesti riigile.
Valisime selle punkti kuna see asub Tapa vallas ja osad meist on tihti sõitnud mööda seda mõisa aga keegi ei teadnud, mis on selle ajalugu ja kuidas see üldse sinna tekkis.

Mõisa ajalugu ulatub tagasi 15. sajandisse, kui Kiltsi valduses oli maakondlik linnus, mis oli osa piirikindlustusest. 16. sajandil sai mõis esimest korda mainimist, kuigi see oli sel ajal veel pigem lihtne talupoegade asula kui tõeline mõis. 17. sajandi alguses andis kuninganna Kristiina Kiltsi mõisa oma abikaasa prantsuse aadlikule James de la Gardie'le kingitusena.

Mõisa peahoone arhitektuuris on tunda itaalia barokki mõjutusi.

Mõisapark on rajatud looduslikule järvele ning see on tuntud oma kirevate rododendronite ja hübriidse lehisega. Pargis on ka mitmeid ilusaid skulptuure, nagu näiteks Veenuse kuju. 

Kiltsi mõis on tuntud ka oma kultuurilise ja ajaloolise väärtuse poolest. Mõisa peahoones on avatud muuseum, kus saab tutvuda mõisa ajaloo ja arhitektuuriga ning näha näituseid kohalikest kunstnikest. 

Kõrgustikul asuvad ka mitmed kultuurilooliselt olulised paigad, nagu Kõrvemaa matkarada ja Kõrvemaa looduskeskus, mis tutvustavad kõrgustiku ajalugu ja loodust.

Lisaks looduslikele ja kultuuriloolistele vaatamisväärsustele on Pandivere kõrgustik ka oluline põllumajanduspiirkond, kus kasvatatakse teravilja, kartulit ja muid põllusaadusi.

Pandivere kõrgustiku piirkonnas on võimalik ka harrastada erinevaid spordialasid, nagu matkamine, jalgrattasõit, suusatamine ja kalastamine.

Kui on soov rohkem teada saada Pandivere kõrgustiku kohta, võib külastada Eesti Looduse infosüsteemi veebilehte: https://infoleht.keskkonnainfo.ee/default.aspx?state=5;68528789;est;eelisand;;&comp=objresult=result.tab=1

Lavamaa alal on mitmeid kauneid paiku, mida tasub kindlasti külastada, nagu Oandu-Ikla matkarada, Altja ja Sagadi külad, Kunda kivipark ning Purtse kindlus. Neis paikades saab nautida nii looduse ilu kui ka tutvuda ajaloo ja kultuuriga.

Virumaa Lavamaa loodus on mitmekesine, seal elavad paljud loomaliigid nagu hundid, ilvesed ja metskitsed. Piirkonnas on ka palju erinevaid taimi ja puid, mis muudavad selle vaatepildi kauniks ja unikaalseks.

Lisaks loodusele on Virumaa Lavamaa ka oluline tööstuspiirkond, kus kaevandatakse põlevkivi, mis annab suure osa Eesti energiaallikast. See aga kaasneb keskkonnakahjudega, mille tõttu on ka palju vastuolusid.

Minu arvates on Virumaa Lavamaa ilus ja huvitav koht, 

Ehalkivi on tekkinud tuhandeid aastaid tagasi ränikihi ning veega kokkupuutumise tagajärjel. Selle kristalliline struktuur on moodustunud järk-järgult, mis annab sellele erilise energia.

Ehalkivi kasutatakse ehtena, samuti on seda võimalik leida ka erinevate kodutarvete ja -dekoratsioonide hulgast. Eesti rahvuslikus folklooris on ehakivil olnud ka eriline koht, kuna seda on peetud maagiliseks kiviks, mis aitab kaitsta kandjat negatiivse energia eest ning annab jõudu ja enesekindlust.

Minu arvates on ehakivi tõesti unikaalne ja väga huvitav kivi. See on Eestile oluline kultuuriline ja ajalooline pärand ning seda tuleks hoida ning väärtustada. Lisaks on ehakivi ka väga ilus ehe ning kaunistab iga kandja välimust.

Porkuni järv on populaarne paik kalameestel, kuna selles leidub erinevaid kalaliike. Samuti on see ka sobiv koht veespordi harrastamiseks, nagu paadisõit ja aerulauasõit.

Järve ümbrus pakub ka võimalusi matkamiseks ja looduse nautimiseks, kuna sellel on kaunis ja mitmekesine taimestik ning linnustik. Lisaks on järve kaldal Porkuni kindlus, mis on ajalooline väärtus ja pakub võimalusi ajaloohuvilistele.

Meie arvates on Porkuni järv oluline looduslik ja kultuuriline pärand ning seda tuleks hoida ja kaitsta. Samuti on see kaunis ja rahustav koht, kus saab nautida loodust ning veeta aega pere ja sõpradega. Siiski on oluline meeles pidada, et järve ökosüsteem on habras ja tuleks hoiduda tegevustest, mis võivad seda kahjustada, et see säiliks ka tulevastele põlvedele.

Me arvame, et Lahemaa Rahvuspark on suurepärane koht, kus saab nautida loodust ning õppida Eesti kultuuripärandi kohta. Seal on mitmeid matkaradasid, mis viivad läbi erinevate maastike ning võimaldavad näha erinevaid loomaliike ja taimi.

Lisaks loodusele on Lahemaa Rahvuspark rikas ka kultuuripärandi poolest. Seal asuvad paljud ajaloolised hooned, nagu mõisad ja kalurikülad, mis annavad aimu Eesti ajaloost ja kultuurist.

Kokkuvõttes arvame, et Lahemaa Rahvuspark on suurepärane koht nii kohalikele kui ka turistidele. Seal on palju avastamisrõõmu ning see on suurepärane võimalus lõõgastuda ja nautida loodust.

Retkejuhi juhtimisel on siin võimalik läbida nii lühemaid kui pikemaid matkaradasid.

 

Täna saab kivikülvi näha Käsmu loodus- ja kultuuriloolisel matkarajal. Käsmu küla on ka Eesti kivide- ja rahnuderohkeim paik.

Valgejõe kaldad on kaetud metsaga, mis pakub varju ja loob ilusaid vaateid. Metsloomade ja lindude elupaigana on jõgi oluline ökosüsteem, kus on võimalik näha erinevaid liike, sealhulgas hirvi, metsiseid ja kotkaid. Kalastajatele pakub jõgi rikkalikku kalavarustust, sealhulgas lõhet ja forelli, mis meelitab ligi ka harrastuskalastajaid.
Jõe ääres asuvad mitmed matkarajad ja puhkealad, mis võimaldavad inimestel nautida jõe ilu ja loodust. 
Valgejõgi on ka tähtis kohalikule majandusele, pakkudes töökohti matkajuhtidele, kaluritele ja turismiettevõtetele. Turistide külastused aitavad kaasa kohaliku piirkonna arengule ja majanduskasvule.Kokkuvõttes on Valgejõgi kaunis ja mitmekülgne loodusnähtus.

Jõgi saab alguse Pandivere kõrgustikult Porkuni järvest, voolab läbi Kõrvemaa põhjaosa ning suubub Loksal Hara lahte.

Suudmest 19 km kaugusel asub jõel Nõmmeveski juga ja pais. Aastatel 1923–1927 sinna rajatud Nõmmeveski hüdroelektrijaam hävis tulekahjus 1964. aastal ning on praegu varemeis. Samuti on hüdroelektrijaam varem töötanud Kotkal(9 km suudmest). Nõukogude ajal toimus jõe oluline reostus Tapa linna, seal paiknenud sõjaväeosade ning nende harjutusväljakute poolt.

Jõe lõhilaste potentsiaalsed kudupaigad kaardistati nelja mehe (Marek Vahula, Virko Sirkel, Hannes Sirkel, Sass Sirkel) poolt augustis 1995. Ametlik ettepanek jõe avamiseks Kotka paisul kalatrepi abil tehti nende poolt sügisel 1995. Tulvavete ja looduse jõul purunes pais 9. augustil 2016 ja jõgi avanes kaladele hoopiski looduse jõul.
Praegu kliimamuutuse tõttu keemiline tase tõusis vees ja elustik kahaneb.