324. aastal sai Rooma keisririigi ainuvalitsejaks keiser Constantinus Suur. Ta tõi keisririigi pealinna Roomast üle Byzantioni, mis sai uueks nimeks Konstantinoopol ja toetas ristiusku. Riik tekis kui aastal 395 jagas keiser Theodosius Suur Rooma impeeriumi kaheks. Keiser Justinianusel (valitses 527-565) õnnestus lühikeseks ajaks taastada Rooma impeeriumi muistne hiilgus. Ta tugevdas riigi sõjaväge ja laevastikku, ning vallutas tagasi Põhja-Aafriks, Lõuna-Hispaania ja Itaalia. Justinianuse käsul koondati kõik seadused ühte koodeksisse, rajati uhkeid ehitisi. Aga 6. sajandil oli keisririik uute rünnakute all: langobardid vallutasid Itaalia, Balkani poolsaarele tungisid slaavlased, avaarid ja bulgaarid, keisririigi idaosa ründasid 7. saj pärslase, idas ja lõunas alustasid vallutusi araablased. Lisaks 8. sajandil riigis tekkisid siseriiklikud vastuolud.

Kuldaeg

10.-11. saj vallutati tagasi mitu kaotatud ala ja Vahemere idaosa saadi uuesti kontrolli alla. Basileios II Boulgaroktonose valitsusajal

(976-1025) alistasid Bütsantsi väed Bulgaaria riigi. Pärast vallutamis oli Bütsants Euroopa ja Lähis-Ida kõige võimsaim riik. Sellega kaasnes ka käsitöö, kaubanduse, teaduse ja kultuuri õitseng. Tähtis oli ka kirik, sest riik ja kirik olid tihedalt seotud. Sealt tulid ka kaks erinevat ristiusku ehk õigeusk ja katolikuusk. Euroopat ja Aasiat ühendavate kaubateede ristumiskohal paiknev Konstantinpolnoli tollal Euroopa suurim ja rikaim linn.

HÄVING

Bütsantsi häving algas 11. sajandil kui Väike-Aasiasse türklased-seldźukid, kes vallutasid ka Jeruusalemma. Keiser palus abi Lääne-Euroopast, aga selle asemel et büntsantslastele appi tulla, läksid nad Vahemere idakaldale moselemitega iseseisvalt võitlema ega soovinud keisri huvidega arvestada. Aastal 1204 läks asi aina hullemaks kuna ristisõdijad vallutasid koguni Konstantinoopoli ja rüüstasid linna. Keiser küll hiljem taastas oma võimu, kuid mitte riigi kunagist hiilgust. Aga Bütsantsi lõpplik häving 1435. aastal, mil Konstantinoopol langes türklaste kätte.

Õigeusk- Rooma impeeriumi idaosas kujunenud usk

Tollased lääneeurooplased tundsid skandinaavlasi kui põhjast pärit julmi sõdalasi keda nimetati ka viikingideks või normannideks.

Väga pikka aega arvasid ajaloolkased keskaegsetele kroonikatele tuginedes, et viikingiaegsed skandinaavlased olid eelkõige röövlid ja sõjamehed ning et nende kultuur oli vaene ja vähe arenenud. Praeguseks on selge, et enamik skandinaavlastest elasid rahumeelset elu, haris põldu või tegeles kaubandusega. Viikingid olid tavalised talupojad.

Viikingiaeg- Euroopa ajaloo periood( umbes 800-1050), mida iseloomustasid Skandinaavia sõdalaste sõja- ja kaubaretked

Ting- rahvakoosolek Skandinaavias

Sõja algus

Saja-aastane sõda on Prantsusmaa ja Inglismaa sõjalised konfliktid.

Nimelt olid Philippe Ilusa pojad surnud pärijateta ning kuningaks valiti tema vennapoeg Valois dünastia esidaja Philippe VI. Inglaste arvates oleks pidanud trooni pärima Inglise kuningas Edward III, kes oli Philippe Ilusa tütrepoeg. Aga Prantsusmaal kehtiva nn saali õiguse järgi sai pärandada üksnes meesliinis, aga inglaste arusaama kohaselt võisid trooni pärida ka naised.

Katsumuste aeg

Inglismaal hakkasid talupojad mässama 1371. aastal käsitöölise Wat Tyleri eestvõttel ning neil õnnestus vallutada London. Mõlemale ülestõus on iseloomulik, et hävitasid dokumente, kus klid kirjas nende kohustused. Ülestõusnute lüüasaamine oli paratamatu, sest neist ei olnud vastast hästi organiseeritud kuningavõimule.

Sõjaõnn on muutlik. 1360. aastal loobus Edward III küll Prantsuse troonist, ent sai vastutasuks üle neljandiku Prantsusmaast. 14. sajandi lõpul vallutasid Prantsuse kuningad suurema osa maadest tagasi, kuid läksid seejärel riidu oma vasallide Burgundia hertsogitega, nii et Burgundia asus inglaste poolele. Pariis langes vaenlaste kätte ja prantslased sattusid üsna lootusetusse seisu.

Sõja lõpp

Aga ootamatult tõstis sõjast väsinud rahva motivatsiooni talutüdruk Jeanne d’Arc, kelle juhtimisel alustasid Prantsuse väed 1429. aastal vasturünnakut ja vabastasid inglaste piiramisrõngast Orléans’i linna. Seejärel kuningaks kroonitud Charles VII-t saatis sõjaline edu ning 1453. aastaks jäi inglaste kätte vaid Calais’ sadama linn Põhja-Prantsusmaal. Saja-aastane sõda oli lõppenud.

Viimane Karolingide soost kuningas suri 987. aastal ilma pärijateta. Troonile valiti abt Hugues Capet, kes oma lisanime sai selle järgi, et tema kloostris hoiti Prantsusmaa tähtsaimat reliikviat Püha Martini kuuetükki.

Kapetingidel õnnestus siiski panna alus kuningavõimu tugevnemisele . Üheks oluliseks sammuks oli

troonipärimisõiguse kindlustamine. Kuningas Hugues lasi oma poja juba eluajal tulevaseks kuningaks kroonida ning seda traditsiooni jätkasid teised Kapetingid. Nii kadus suuraadli võimalus troonipretendendilt ametissevalimise eest ulatuslikke järelandmisi välja kaubelda.

Kuninga võimu tugevnemise aitajad

Kõige edukam kuningavõimu laiendaja oli Philippe II Auguste (1180-1223), kes osava abiellumispoliitikaga liitis krooni valdustega suured krahvkonnad ning haaras endale lõviosa Inglismaa valdustega mandril. Sel moel muutus ta võimsaimaks lääniisandaks Prantsusmaal ning lõi materiaalsed eeldused võimu edasiseks koondumiseks. Kuningas mitte ainult ei kolmekordistanud oma domeeni, vaid hakkas seda ka palju egektiivsemalt valitsema. Ta nimetas ametisse spetsiaalsed palgalised ametnikud, kes nõudsid sisse makse ja esidasid kuningat kohtuasjades.

Philiprr IV Ilus (1285-1314) mõistis, et makse on lihtsam koguda ning uusi seadusi ellu viia, kui alamad on sellele oma heakskiidu andud. Samuti vajas ta rahva toetust võitluses paavstiga, kes oli vastu vaimulikkonna maksustamisele. Nii kutsuski Philippe Ilus 1302. aastal kokku kogu kuningriigi seisuste esindajad. Uus esinduskogu, mis nimetatu generaalstaatideks, kiitis kuninga poliitika entusiastlikult heaks. Edaspidi kutsutigi generaalstaadid võivad ka ise kuningavõimule vastu hakata.

Pidevad sõjad Inglismaaga nõudsid palju raha, mille hankimiseks kasutas Philippe Ilus ebamoraalseid võtteid. Näiteks lasi ta valmistada vähendatud väärismetallisisaldusega münte, mis viis lõppkokkuvõttes raha devalveerumiseni, või pagendas riigist jõukaid juute, et nende vara konfiskeerida.

suurriigile: Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliale.

11. sajandil langes Inglismaa anglosakside kuningriik korduvalt võõramaiste sissetungijate ohvriks. Sajandi algul liitsid Taani kuningad Inglismaa mitmekümneks aastaks Taani külge. 1066. aastal tabas aga Inglismaad mitu rünnakut järjest. Nende ajen-

diks oli troonipärimisküsimus. Kuningas Edward Usutunnistaja (1042-1066) oli surnud lastetult ning kuningaks valiti mõjukas krahv Harold. Juhust otsustas kasutada Norra kuningas Harald Hardrada, kes oli ammu väitnud, et Inglismaa troon peaks hoopis talle kuuluma. Haroldil õnnestus norralaste vägi Põhja-Inglismaal Stamford Bridge'i lahingus puruks lüüa.

Samal ajal oli aga lähenemas uus oht. Normandia hertsog William väitis, et Edward oli lubanud trooni hoopis talle pärandada.

Ta kogus kokku suure väe ning viis selle laevadel üle La Manchei väina Inglismaale, et kuningatiitel juga endale võtta. Kuningas Harold liikus nüüd oma väega kiiresti lõunarannikule, et sissetung tagasi lüüa, ent eelmisest lahingust ja pikast rännakust nõrgendatud väed said normannidelt Hastingsi lahingus lüüa, kuningas ise hukkus. Vallutuse tagajärjel tekkis Inglismaa-Normandia ühisriik. Ülemvõimu kindlustamiseks ehitasid normannid kogu maad katva linnuste võrgu. Nad lõid ka efektiivse rigiaparaadi, mis oli vimeline edukalt makse koguma, ühtseid seadusi kirja panema ning nende alusel kohut mõistma.

Suhted Prantsusmaaga

Inglismaa valdused mandril suurenesid veelgi, kui trooni päris Anjou krahv Henry II (1154-1189). Anjou krahvkonnale lisandus Henry abikaasa Eleanori pärand - suur Akvitaania hertsogiriik. Sellega muutusid Inglise kuningad võimsai-

mateks valitsejateks Prantsusmaal, neil oli seal isegi rohkem maad kui Prantsuse kuningatel endil. Henry oli energiline, tahtejõuline ja haritud valitseja, kes välismaalasena mõistis Inglismaa probleeme paremini kui kohalikud. On öeldud, et Henry leidis eest anarhia äärel oleva maa ning jättis endast maha hästi korrastatud riigi.

Henry trooni päris tema poeg Richard I Lõvisüda (1189-1199), kes sai tuntuks legendaarse väejuhina. Suurema osa valitsusajast veetis ta Prantsusmaal, püüdes kaitsta Inglismaa sealseid valdusi. Pärast Richardi hukkumist ühel piiramisel astus troonile ta noorem vend John (1199-1216). John sai hüüdnimeks Maata, kuna ta kaotas suurema osa Inglismaa valdustest mandril, sealhulgas ka Normandia ja Anjou.