Valisin selle, sest mind huvitab Kreeka Mütoloogia.

Cheopsi püramiid (ka Giza suur püramiid ja Hufu püramiid) on Egiptuse püramiid, mis on nime saanud Vana-Egiptuse kuninga Cheopsi (Hufu) järgi.

Cheops laskis selle ehitada aastatel 2551–2471 eKr. Cheopsi püramiid asub Egiptuses, Giza platool ja on suurim Egiptuse püramiididest ja maailma kõrgeim püramiid.

Ta loeti vanaaja seitsme maailmaime hulka ja on nendest ainuke, mis on tänapäevani säilinud. Ligi neli ja pool tuhat aastat oli ta maailma kõrgeim ehitis – kuni 1300. aasta paiku valmis Inglismaal Lincolni katedraal.

Tehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

Kolme püramiidi juurde kuuluvad veel templid, väikesed püramiidid, kuhu on arvatavasti maetud vaaraode naised ja preestrite ning ametnike surnukehad. Seda surnud linna valvab sfinks, kelle tähelepanelik pilk ulatub kaugele üle kõrbeliiva. Mõistatuslikkuse ja salapära sümboliks kujunenud sfinksi lasi ehitada vaarao Chepren (arvatakse, et vaarao pea on vaarao portree). Sfinks on tegelikult inimese pea ja lõvi kehaga 20 meetri kõrgune ja 73 meetri pikkune suur skulptuur. Kuju näoosa maksimaalne laius on 4,2 sentimeetrit. Sfinks raiuti välja kivirahnust, mis oli jäänud poolele teele, kui kivimurrust püramiidi juurde kive veeti. Arvatavasti oli sfinks tema taga asuva nekropoli valvuriks, kuid selles ei saa ka päris kindel olla. Sfinksil on peas vaarao peakate ja laubal asuv kobra on valitseja sümbol, kuid osa ninast on hävinud ja habe on täielikult kadunud. Arvatakse, et sfinksi habe oli algselt üle krohvitud ja punase värviga kaetud. Sfinksi ette on rajatud steel, neljakandiline graniitsammas. Sellele on kirja pandud gasellijahil sfinksi varju puhkama istunud, 15.sajandil e. Kr. elanud vaarao Thutmosis neljanda huvitavaid tähelepane­kuid. Sfinksi juurde on steele püstitanud paljud vaaraod ja ilmselt käidi siin ka palverännakul.( Maailma imed 1998:126-127) Sfinksi näoosa on rikutud, kuna mamelukid kasutasid sfinksi pead suurtükiharjutustel märklauana. Egiptuse arusaamade järgi oli sfinks valitseja või jumala kuju, mille jõudu sümboliseeris lõvikeha. Teda nimetati šesep-anh, see tähendab (valitseja) “elav-kuju.” Alles hiljem panid kreeklased talle nimeks sfinks. Araablased nimetavad seda hiiglakuju “õuduse isaks.” Heledas kuupaistes tekkiv varjude mäng muudab ta küllaltki hirmuäratavaks. Maailmas pole sfinksist suuremat kuju. Sfinks on maailma suurim skulptuur ja ka maailma suurim raidkuju.( Kinggi 1996:32)

Peale saja-aastast uurimist tegid egüptoloogid kindlaks kuju tõelise nime-Horemahet, ehk “Hor horisondil”. Hor tähendas jumalaks saanud valitsejat ja horisont kohta, kus see valitseja pärast surma päikesejumalaga ühineb. Täielikult tähendas nimi seega “Hafra elav kuju”. Niisiis kujutas sfinks Hafrat (Chepreni) – jumalat ja lõvi oma püramiidi valvamas.( Kinggi 1996:32)

CHEOPSI püramiid ehk vaarao Hufu püramiid (elas 27 saj. e. Kr.) on 137 meetrit kõrge. Ta koosneb enam kui 2,25 miljonist lubjakiviplokist, mida murti lähedal asuvast karjäärist. Iga ki­vi­plokk kaalub keskmiselt 2,5 tonni. Suurimad kiviplokid kaaluvad umbes 15,25 tonni ja vaarao hauakambri graniidist laeplaadid kaaluvad igaüks umbes 50,75 tonni.

Püramiidi küljepikkus on ca. 230 meetrit ja kõrgus 137,3 meetrit, esialgu oli see 146,6 meetrit. Nüüdseks on püramiidi tipp maha varisenud ja selle asemel on nüüd kümne ruutmeetri suurune vaateplats. Püramiid katab 5,4 hektari suuruse pinna.

Püramiid on ehitatud lausa üleloomuliku ja fantastilise täpsusega.Ta seisab peaaegu ideaalselt tasaseks tehtud platsil. Püramiidi alus on lähedane ideaalsele ruudule ja seepärast on ka nurgad peaaegu täisnurgad. Püramiid on seatud vastavusse põhiilmakaartega nii, et üks külg oleks põhja, teine lõunasse, kolmas itta ja neljas läände.

Puudub kindel teadmine püramiidi ehitamise kindlast eesmärgist.Üldlevinud teooria järgi väidetakse, et see oli vaarao hauakamber. See võibki nii olla, kuid on tähelepanuväärne, et ei siit ega ka teistest püramiididest pole kunagi ühtegi surnukeha leitud. 9. sajandil sisenes Cheopsi püramiidi esimene teadaolev uurimissalk. Suurte raskustega jõuti siis välj vaarao hauakambrisse ja leiti eest tühi kivisarkofaag. Varasematest sissetungidest ei leitud ühtegi jälge.

Püramiidi sissepääs asub ehitise põhjaküljel. Vaarao hauakambrini, mis asub 43 meetrit allpool maapinda, viivad madalad ja kitsad käigud. Püramiidis on veel kaks tühja kambrit. 1954 aastal leiti püramiidi juurest pikast süvendist peaaegu 44 meetri pikkune seedripuust paat, mida võib ka vaadata sealsamas asuvas “Päikesepaadi-muuseumis.”( Maailma imed 1999:126-127)

Cheopsi püramiidi ehitati ligi 2,3 miljonist, rohkem kui kuupmeetrise mahuga kiviplokist. Vastavalt ehituse kolmele staadiumile sisaldab püramiid kolme hauakambrit, kuna vaarao tahtis, et üks oleks teda alati ootamas. Esimene hauakamber raiuti kaljusse ca. 30 meetrit allpool maapinda ja mitte täiesti püramiidi aluse keskpunktis. Selle põrandapind on 8x14 meetrit ja kõrgus 3,5 meetrit. See on lõpetamata nagu teinegi, mis asub umbes 30 meetrit allpool maapinda ja täpselt tipu all. Kambri mõõdud on 5,7 x 5,2 meetrit ja selle võlvlagi kõrgemas kohas 6,7 meetrit, vahepeal nimetati seda “kuninganna kambriks.” Kolmas hauakamber on lõpetatud ja sellest leiti hiigelsuur sarkofaag. Suurest punakashallist graniidipangast sarkofaag on laiem, kui sissepääs hauakambrisse. Hauakamber asub 42,3 meetri kõrgusel maapinnast ja püramiidi teljest veidi lõunapool. Kamber on vooderdatud laitmatult lihvitud ja hoolikalt ühendatud graniitplokkidega. Igal kambril on eesruum ja need kõik on ühendatud koridoride ja šahtidega.

Suhteliselt väikese hauakambri kohal lasus ligi kaks kolmandikku Cheopsi püramiidi raskusest. Et kammer raskuse all ei puruneks, tuli see ühtlaselt jaotada. Lahendusena ehitati hauakambri lae peale viis üksteise kohal asuvat “montaažikambrit” kogukõrgusega seitseteist meetrit. Neid leiame ka teistes püramiidides.

Püramiidis on keeruline koridoride süsteem, mis kujutab endast ehtsat labürinti. Sellised koridorid olid kõigis püramiidides ja neid ehitati osalt tehnilisl otstarbel, osalt pääsuks hauakambrisse, aga samuti ka ohutuse mõttes, et varas või hauakambri juhuslik rüvetaja eksiks või hukkuks. Paljud koridorid lõpevad umbteedega, paljud ristuvad üksteisega. Mõned koridorid on nii madalad, et neist pääseb läbi vaid roomates, teised on küllaltki kõrged, neis on raske hingata, sest aastatuhandete jooksul püramiidi suurendanud päike on selle sisetemperatuuri tõstnud üle 30 kraadi. On järsu kallakuga koridore, mis lõpevad äkki nagu põhjatu kuristikuga. ( Kinggi 1996:29-30)

Püramiididest kõige paremini ehitatud on vaarao Chepreni püstitatu (Cheopsi esimene poeg).  Selle tipp on alles ilmselt seetõttu, et tipp on 20-30 meetri ulatuses kaetud graniitplaatidega. Cheopsi püramiidi katteks kasutati ainult lubjakiviplaate, mis on nüüdseks hävinud. Kuna Chepreni püramiid on ehitatud kõrgemale kohale, siis seetõttu paistab ka suuremana. Tema tipp on praegu Giza kõige kõrgem tipp. Püramiidi ehitamine nõudis tohutu suurt tööliste armeed. Herodotose andmetel 100 000 inimest. Seda peetakse liialdatuks, kuid välja­kae­va­mis­tel Gizas leiti tööliste asulaid, kus oleks võinud elada 10 000 inimest.

Chepreni püramiidi siseehitus on suhteliselt lihtne: viieteistkümne meetri kõrgusel püramiidi jalamist algab käik, mis suundub allapoole kuni maapinnani ja sealt edasi peaaegu püramiidi aluse keskel oleva hauakambrini. Teine, maapinnalt algav käik, viib esialgu kümne meetri sügavusse, kust lühike kõrvalharu siseneb ühte väljaehitamata kambrisse. Käik ise tõuseb maapinnani, kus ühineb esimese käiguga. Hauakambri kõrgus on 6,8 meetrit ning külgede pikkused 14,2 ja 5 meetrit. 1818 aastal leidis itaallane Belzoni sealt purunenud kaanega tühja kivisarkofaagi. Rohkem kambreid ega käike püramiidis ei leidu. Püramiid ise on aga maail­ma­ kompaktseim ehitis.( Kinggi 1996:26-30)

Kolmandaks Giza püramiidiks on vaarao Mykerinose püramiid (Cheopsi teine poeg). See on juba tunduvalt väiksem. Esialgiu oli ta 66,5 meetrit kõrge, praegu ca. 4 meetrit madalam. Ligikaudu 20 meetri kõrguseni oli püramiid kaetud assuani punasest graniidist plaatidega, ülalt­poolt aga turi valgest lubjakivist plaatidega. Püramiidi mainib juba “araabia Herodotos”, kes suri 956. aastal. Ta nimetab püramiidi “värviliseks” (ilmselt eri värvi katteplaatide tõttu) ning jutustab, et selles “puhkasid mustast graniidist sarkofaagides surnud jumalasulaste kehad ja igaühe kõrval lamas raamat, kuhu olid kantud tema ametisaladused ja tema teod aasta jooksul.” Mykerinose poeg jätkas püramiidi ehitust. Ta lõpetas isa püramiidi katmise lubjakiviplaatidega.( Kinggi 1996:32-34)

Saar asub Vaikses ookeanis 3220 km.Gala´pagose saartest edelas ja 4200 km. Tšiili linnast Valparaisost läänes.Tšiili annekteeriski Lihavõttesaare 1880.aastal.

Saar on peaaegu kolmnurkne vulkaaniline saar küljepikkustega 16, 18, 21 km.

1772. aasta lihavõttepühal saarele lähenevad esimesed eurooplased nägid, et seal seisis hulgaliselt ainitise pilguga ookeanile vaatavaid suuri kivikujusid (arvatakse, et et need kujud võidi karjäärist kohale vedada puust kelkudel ja seejärel püsti upitada köite ja pikkade puust kangidega). Pärismaalased olid külalislahked ja süütasid kaldale lõkked, kutsudes nii saabujaid saarele randuma. Eurooplased maabusidki ja kapten Roggeveenijuhitud hollandlas­test mees­kond eristas pärismaalaste hulgas kolm erneva välimusega inim­tüü­pi­: ­tu­me­da­na­ha­li­sed,­ punaka nahavärviga ja kolmandad hämmastavalt valge naha ja punaste juustega. Osal saarlastest olid iseäralikult välja venitatud kõr­vanibud, kuhu sisse oli asetatud suured kettad. Venitatud kõrvadega saareelanikud paistsid osutavat erilist austust hiiglaslikele kivi­ku­ju­dele. Saareelanikud olid väga sõbralikud. Väga vähe oli näha naisi ja suur osa elanikkonnast hoi­dis end varju, arvatavasti peites end maa-alustes koobastes.

1770.aastal tegi Peruust organiseeritud hispaanlaste ekspeditsioon samasuguseid tähe­le­pane­kuid. Inimesed olid sõbralikud ja maa ilusti üles haritud.­ Kui kapten Cook vaid neli aastat hil­jem saa­rele saabus, oli pilt kardinaalselt muutunud. Põllud olid maha jäetud ja rohtu kas­vanud, inimesed olid tuimad ja osavõtmatud ning demoraliseeritud. Kui varem ei olnud keegi saarel sõjakaid inimesi ja relvi näinud, siis nüüd kandsid saareelanikud puust nuiasid ja oda­sid.­ Paljud kivikujud olid ümber lükatud ja keegi ei paistnud enam neid kummar­da­vat. 19.sajandil muutus saar orjakauplejate jahimaaks ja 1862.aastal Peruust korraldatud mas­sili­ne orjajaht oli eriti hävitavate tagajärgedega.

Olles peaaegu hävitanud Lihavõttesaare elanikkonna, hakkasid eurooplased uurima seda oma­pärast rahvast ja selle kultuuri. Ristiusu misjonärid alustasid allesjäänud, jumal Make-Ma­­kes­se uskuva rahvastiku pööramist ristiusku. Ristiusu levitamise käigus leidsid saare­elani­ke kodudes miniatuurseid pühakujusid. Ilmselt ei olnud selliste pühakujude austamine seotud uhkete tseremooniatega. Samuti ilmusid välja hieroglüüfitaoliste märkidega kaetud puust tahvlid. See avastus oli tõendiks, et siinses ühiskonnas oli juba eksisteerinud kirja­oskus. Osa tahvleid hävitati paganausu kultusobjektidena. Vähesed tahvlid on siiski säilinud ja neid nimetatakse rongo-rongo tahvliteks. Kirjutamist alustati neil vasakult paremale ja siis liiguti järgmises reas paremalt vasakule. Kaasaegsed saareelanikud neid tahvleid enam lugeda ei oska.

Lihavõttesaare kõige hämmastavamaks vaatamisväärsuseks on umbes 600 säilinud suurt ja majesteetlikku kivisulptuuri, mida saareelanikud kutsuvad moai´deks. Need kivikujud on tavaliselt 3, 7-4, 6 meetrit kõrged ja kaaluvad umbes 20 tonni. Mõned kujud on ka suuremad,  ulatudes ligi 10 meetrini ja kaaludes üle 90 tonni. Neil on üleloomulikult suured kõrvadega pead. Osal kujudest on pea peal punasest kivist “kübarad. ”Karjäärist on leitud veel pooleliolevaid kujusid. Kohalike legendide järgi olevat need kujud ise kõndinud. Uurimused on näidanud, et nende kujude raskuskese asub küllalt madalal, nii et 15st inimesest moodustatud meeskonnaga suudetakse kuju köite abil edasi liigutada lausa usku­matu kiirusega. Ühelgi staatual ei ole jalgu. Huvitav on seegi fakt, et saareelanike kee­les on verb,  mis tä­hendab “ringi liikuma ilma jalgade kasutamata.”

Legendide järgi saabusid esimesed elanikud saarele inkakeelsest Ladina-Ameerikast.    (Maailma imed 1998: 228-229 ) -Keithi Koser

Kolm 956. ja 1323. aasta vahel toimunud maavärinat muutsid torni rusuhunnikuks. Eluea pikkuselt oli Aleksandria tuletorn antiiksete maailmaimede seas kolmas (Halikarnassose mausoleumi ja tänaseni säilinud Giza püramiidide järel). 1480. aastal kasutati viimaseid tornist säilinud kive Qaitbay kindluse rajamisel samasse paika. 1994. aastal avastasid Prantsuse arheoloogid mõned tuletorni jäänused Aleksandria Idalahe põhjas.