Ekskursioon Toronto Ülikoolis professor Andres Kasekampi juhatusel

Täna oli mul harukordne võimalus kõndida läbi Toronto Ülikooli hoovide ja majade koos professor Andres Kasekampiga. See ei olnud lihtsalt ekskursioon, vaid ajarännak – teekond teadmiste, ideede ja nooruse maailma. Iga samm avas uue kihi – ajaloo, poliitika, kultuuri, õppimise ilu ja valu, nii aegu tagasi kui ka täna.

Ülikooli arhitektuur ja õhkkond olid justkui segu Harry Potteri maagilisest maailmast ja Oxfordi väärikusest – korraga kütkestav ja hoomamatu, ent samas lihtne ja kodune. Kõikjal oli tunda vastandeid ja nende harmooniat: iidsete seinte vahel tuksus tänapäeva noorte energia, vanade traditsioonide kõrval sündisid uued ideed.

Professor Kasekampi jutt põimis kokku Eesti ja Kanada, mineviku ja oleviku, teaduse ja inimese. See oli jalutuskäik, mis pani mõtlema, kui suur on hariduse jõud — mitte ainult teadmiste edasiandmisel, vaid ka maailmade ühendamisel.

Grenoble Public shool on algkool, kus on lapsi lasteaiast kuni kuuenda klassini. Suurem osa õpilasi on rändetaustaga, palju on erivajadustega õpilasi. Koolis on veidi üle 900 õpilase, kuid arv muutub pidevalt. Alles eelmisel nädalal oli 911, sel nädalal 902. Sellised muutused on paratamatud ja nendega tuleb harjuda. Koolis kõneldakse kokku 70 keelt.

Õpetamine ja õppimine lähtub sellest, mida õppija vajab. Kui on vaja kooliskäimist õppida, siis õpib seda, kui on vaja numbreid ja tähti õppida, siis seda. Kui enne kõike on vaja kõht täis saada, siis saab kõigepealt seda. Kool on ühinenud mitmete projektidega, mis toetavad nii hariduslike erivajadustega kui ka vähese keeleoskusega õppijaid.

Meiega kohtuma tulid ka kaks HEV-spetsialisti TDSB-st ehk Toronto piirkonna koolivalitsusest ja tutvustasid, milline on erivajadustega õppija teekond õpingutes. Piirkonna õppijatest on 18% HEV-õpilased, neist vähem kui pool on tegelikult diagnoosiga. HEV-õppija toetamine algab õpetaja märkamistest ja tema igapäevasest tegevusest õppija toetamisel. Siinpool ookeani rakendatakse palju UDL-i millest Eestis on paaris õpikus paar rida, lisaks vähemasti üks magistritöö. Kui sellest ei piisa, tuleb kokku kooli tugimeeskond, edasi vajadusel spetsialistid TDSB-st, kuni sõltumatute hindajateni välja. Kogu aeg on kaasas lapsevanem - ilma tema selgelt väljendatud nõusolekuta ei panda last ühtegi tugiprogrammi.

Üks huvitav meeskond, mis koolidele tuge pakub, on käitumisanalüüsi spetsialistide tiim, kes pakub tuge õpilase käitumise analüüsimisel, toeplaani koostamisel, koolimeeskonna koolitamisel ja suuremate jamade ennetamisel.

Kooli peale on 3.5 eripedagoogi, 3.5 n.ö abiõpetajat ja veel mõned abilised, kellele pannakse kokku tunniplaan, nii et eri aegadel toetavad nad eri klassides eri õpilasi nii tunni käigus kui ka väikestes rühmades eraldi tunde pidades.

Läbiv märksõna nii inglise keele õppijate kui ka HEV-õpilaste toetamisel on koostöö. Ja seda nii kooli sees kui ka teiste organisatsioonide ning algatustega. Klasside uksed on alati avatud.

Käisime meiegi mitu klassi läbi. Lapsed on väga avatud, tulid end tutvustama. Ühel rüblikul oli õpetaja vile ära võtnud ja ta valis Merikese endale päästjaks - äkki külalise abiga saab ikka vile tagasi.

Klassides oli palju saginat ja lärmi - õppimine käis mõnel pool nii suure tuhinaga, et külalisi ei märgatudki. Igal pool oli näha pisikesi põnevaid võtteid ja abivahendeid, pilte, võtteid, millega õppimine ägedaks muuta. Mulle isiklikult hakkas silma üks õpetaja, kes liikus lapse juurest lapse juurde taburetiga, et tema kõrvale laua juurde istuda ja temaga ühel kõrgusel olla.

Koolipäeva alustatakse, nagu kõigis Ontarios asuvates koolides, põlisrahvastele kuulunud maa tunnustamise austusavaldue (Land Acknowledgement) ette lugemisega. See meenutab lastele, et nad õpivad ja elavad aladel, mis on olnud põlisrahvaste kodu ja süvendab austust erinevate kultuuride vastu..

Koolis on väga tugevalt esindatud kaasava hariduse põhimõtted. Õpetajate igapäevatöö keskmes on erinevate barjääride ületamine, katsetatakse erinevaid individuaalseid lähenemisi ja hinnatakse pidevalt, mis iga lapse puhul töötab ja mis mitte ja vajadusel tehakse õppetöös muudatusi.

Eraldi tähelepanu pööratakse uutele õpilastele, kes on hiljuti kooli tulnud ja kelle inglise keele oskus või varasem koolikogemus on piiratud. Üks sellistest programmidest on LEAP (Literacy Enrichment Academic Program), mis pakub väiksemas rühmas individuaalsemat õpet, keskendudes keeleõppele, lugemis- ja kirjutamisoskuse arendamisele ning õpistrateegiate tugevdamisele. Programm aitab lastel samm-sammult jõuda tasemele, kus nad saavad osaleda tavaklassi õppetöös.

Koolis ringi käies ja tunde külastades jäi silma loov ja paindlik lähenemine õppetööle. Õpetajad kohandavad õppetegevusi vastavalt laste oskustele, huvidele ja keeleoskusele, kasutades mitmesuguseid visuaalseid ja praktilisi õppemeetodeid. Kõikjal seintel hakkasid silma  iga lapse olulisust rõhutavad ja erinevusi väärtustavad plakatid.  

Kui saadi teada, et kooli tulevad külalised Eestist, põimis õpetaja teema orgaaniliselt õppetööse. Uuriti välja ja tähistati kaardil, kus Eesti asub, kas kellelgi on Eestiga seoseid ning lapsed õppisid külalisi eesti keeles tervitama. Tundsime, et olime väga oodatud külalised. Kohe alguses tektias elevust sini-must-valgesse riietunud õppealajuhataja ja eesti keelt kõnelev õpetaja Tarmo. Vastuvõtjate lahkus ei lubanud meil ka tühjade kätega ära minna – koolijuht oli küpsetanud igaühele traditsioonilise Kanada koogikese.

Thorncliff on erakordne kool. Seal õpib ligi 1400 õpilast, kellest umbes 95% ei räägi inglise keelt emakeelena. Keeleõpe ei ole siin midagi eraldi seisvat – see on eluviis, tööviis ja suhtlusviis. Iga õpetaja on ühtlasi ka keeleõpetaja.

Eriti muljetavaldav on kooli süsteemsus. Iga tuge vajav õpilane (u 18%) saab isikliku õpiraja, mille kaudu teda samm-sammult toetatakse. Koolis tegutseb ka mitu tugiprogrammi: eraldi tähelepanu saavad autismispektriga lapsed, õpiraskustega õppijad ning õpilased, kellel on intellektipuue. Ressursside hulk ei ole küll tohutu – koolis töötab neli tugispetsialisti ja kümme abiõpetajat –, ent nende töö mõjub hämmastavalt tulemuslikuna. Ja mis eriti märkimisväärne: Thorncliff on üks vähestest Ontario koolidest, kus on olemas ka koolipsühholoog.

Suur osa kooli lastest on pidanud nägema oma elus asju, mida ükski laps ei peaks kogema. Seetõttu on traumapedagoogika ja turvalise keskkonna loomine siin keskse tähtsusega. Tundsin, et see ei ole lihtsalt kool – see on kogukond, kus iga laps saab võimaluse terveneda, kasvada ja õppida omas tempos.

Üks huvitav programm, mis Thorncliffis tegutseb, on LEAP. See on mõeldud õpilastele, kes on hiljuti saabunud Ontariosse ja kellel on vähene või katkenud koolikogemus. LEAP aitab neil arendada keeleoskust, õpioskusi ja kohaneda kultuurilisest asepektist.

Koolis ringi kõndides oli tunda professionaalsust igas detailis. Kõik töötas nagu kellavärk, aga samal ajal oli keskkond soe ja kodune. Näiteks ühes väikeklassis märkasime õpetajat, kellel oli kaelas „kaelakee“ – mitte tavaline ehe, vaid õpetamise tööriist. Sellel olid väikesed visuaalid erinevate tegevustega: koristamine, rääkimine jne. Väike, aga geniaalne lahendus, mis näitas, kui loovalt siin lähenetakse.

Kõige selle keskel jäi mulle enim meelde inimlikkus ja hoolivus, mis peegeldus igalt poolt. Ja võib-olla just see ongi põhjus, miks see kool mõjub niivõrd erilisena: sest siin käib õppimine, õpetamine ja teisest inimesest hoolimine käsikäes.

Suur aitäh Tatjanale, kes pärast pikka koolikülastuste päeva leidis veel energiat ja rõõmu, et koolitust nii kaasahaaravalt läbi viia!

Ja mis arvasid osalejad ise? Toronto Täienduskooli juhataja Katrin Sõmermaa võttis kogemuse kokku ühe sõnaga: äge! Toronto Eesti Lasteaia õpetaja Katariina Jaenese sõnul on tegemist väga vahvate ja lapsesõbralike materjalidega, mida ta kindlasti plaanib edaspidi kasutada. Kuigi lapsed kohtuvad vaid paar korda kuus ning keeleõpe langeb suures osas vanemate õlgadele, aitavad sellised rõõmsad ja mängulised materjalid tunnid elavaks ja meeldejäävaks muuta. Ja nii jäävad ka mõnikord keerulisena tunduvad sõnad paremini meelde.

Iga kool sai kingituseks oma Lotte kohvri – üks ootab oma uut kodu peagi valmivas KESKUSes ja üks rändab edasi New Yorki.

Maja väravas võttis meid vastu särasilmne ja entusiastlik Ellen Valter – Kanadas sündinud, kuid Eesti juurtega eestlane, kelle kirg ja pühendumus panid kogu grupi kohe rõõmsamalt hingama. Olime jõudnud KESKUSESSE – International Estonian Centre’i ehitusplatsile Toronto südalinnas.

Kiivrid peas ja ohutusnõuded loetud, võis ekskursioon alata. Saime teada, et juba 2011. aastal otsustas linn, et senine park ei jää alles, ning 2014. aastal osteti ära muinsuskaitse all olev hoone, mille ümber algas suurejooneline ehitustöö. Tulemuseks on sündimas KESKUS – koht, mis toob kokku erineva taustaga eestlased üle maailma, koht, kus saab korraldada kultuuriüritusi, kohtumisi, õppida ja lihtsalt olla osa eestlaskonnast ka väljaspool Eestit.

KESKUSE loojad on pööranud tähelepanu iga detaili tähendusele. Ehituses kasutatakse kase- ja vahtrapuud, haljastuses taimi, mis kasvavad nii Kanadas kui Eestis. Kui hoonet ülalt vaadata, meenutab selle kuju Eesti kaarti – isegi saared on kavandatud hoovialale. Maja arhitekt on Alar Kongats, kelle töö ühendab kaasaegse arhitektuuri ja sügava sümboolse sideme Eestiga.

Majja on planeeritud restoran, kool nelja klassiruumiga kolmandal korrusel ning mitmed avatud ja paindlikud koosviibimiskohad, mis loovad ruumi kogukonnale ja kultuurile.

Külastuse käigus süvenesime ka ehitusterminoloogiasse – ning kõige toredam sõna, mis kõlama jäi, oli „kummimusi“. Nii nimetatakse tehnoloogiat, millega pannakse paika kogu hoone suurim ja raskem konstruktsioonielement.

KESKUSE kogumaksumus on 56 miljonit dollarit. Eesti Maja müügist saadi 14,4 miljonit, Kanada ja Eesti valitsus toetasid kumbki 2 miljoniga, ning üle 22 miljoni dollari on annetatud eestlaste poolt üle kogu maailma. Veel on veidi puudu – ja igaüks saab anda oma panuse tuleviku Eesti südamesse Torontos.

👉 Tee oma annetus siin: https://www.estoniancentre.ca/kapitalikampaania

KESKUS pole lihtsalt hoone – see on side kodumaaga, koht, kus eestlus elab edasi ka teisel pool ookeani.

Toronto lääneosas Weston’i rajoonis asuv St. Demetrius Catholic School on tegutsenud alates 1975. aastast. Kool paikneb otse Ukraina kreekakatoliku kiriku kõrval ning nende vaheline side on palju enamat kui vaid füüsiline – tegu on kogukonnaga, kus usk, keel ja haridus on tihedalt põimunud. Kool on üles ehitatud väärtustele, mida kannab ka nende moto: „In God’s Image: Growing in Knowledge, with Justice and Hope.“

Erilist tähelepanu pööratakse siin ukraina keelele ja kultuurile. Lasteaias toimub osa õppetööst ukraina keeles kakskeelse hariduse põhimõttel, alates esimesest klassist õpitakse keelt igapäevaselt. Lisaks sellele on kõikidele õpilastele kohustuslik ka prantsuse keel. See annab lastele mitmekeelse ja kultuuriliselt teadliku aluse juba varases eas.

St. Demetrius koolis alustatakse õpinguid lasteaiatasemelt ning haridusteekond kestab kuni 8. klassini. See loob lastele järjepideva ja usaldusväärse keskkonna, kus nad saavad kasvada tuttavas, toetavas kogukonnas. Kooli suur eelis on selle kogukondlik iseloom – paljud õpetajad ja töötajad on seotud kiriku või Ukraina kogukonnaga.

Kooli lugu on tihedalt seotud Toronto ukraina kogukonna ajalooga. Juba 1959. aastal loodi seal esmalt kogukonnakeskus, hiljem rajati kirik ning loomuliku jätkuna ka kool. Kooli sünd oli justkui vastus kohalike perede vajadusele säilitada oma kultuuriline identiteet, pakkudes lastele haridust emakeele ja usuliste väärtuste toel. Kooli lõid sisserändajate teise põlvkonna liikmed – farmerid, kes olid leidnud Kanadas turvalise elu ja tahtsid panustada oma kogukonna püsimisse.

Aastatega on kool edukalt lõimitud Ontario provintsi riiklikku haridussüsteemi. Samas on säilinud oma nägu ja vaimsus. Kogukonna keskne põhimõte kõlab lihtsalt: inimene, kes tunneb ja väärtustab oma juuri, suudab mõista ja austada ka teisi. See mõttelaad sobitub hästi Kanada avatud ja mitmekultuurilisse ühiskonda.

Tänapäeval õpib koolis umbes 400 last, viimase kahe aasta jooksul on lisandunud ligi 40 uut õpilast. Koolipäev kestab 8:30–15:00. Igas klassis töötab põhiõpetaja koos assistendiga, mis võimaldab pöörata suuremat tähelepanu igale lapsele individuaalselt. Õhkkond on soe, hooliv ja kogukondlik.

Vestlesime ka kooli kõrval asuva kiriku vaimulikuga, kellelt uurisin, mis ühendab traditsioonilist usulist õpetust ja tänapäevast haridust. Ta vastas mõtlikult: teadlikkus. See tähendab oskust märgata, kuulata, mõista – iseennast, teisi, oma lugu ja kultuuri. See loob silla mineviku ja tuleviku, hinge ja teadmiste vahel. Just sellist teadlikkust püüab St. Demetrius kool oma lastele edasi anda.

Kuna kooli saabuvate õpilaste inglise keele oskus on väga erinev, määratakse igale õpilasele individuaalne õpitee. Kool pakub laia valikut kursuseid, pöörates erilist tähelepanu matemaatikale, loodusteadustele ja inglise keele arendamisele. Õppekava on mitmekülgne – valikus on kunst, ettevõtlus, keelteõpe, sport ning erinevad õpilasjuhitud tegevused. Lisaks on koolis programme, mis aitavad õpilastel valmistuda erinevateks karjääriradadeks ning toetavad nii akadeemilist, kultuurilist kui ka praktilist arengut. Kursuste valik toimub veebruaris, kuid vajadusel saab seda osaliselt muuta septembris.

Visiidi käigus külastas meie rühm mitmeid õpperuume ja laboreid: kooli raamatukogu, arvuti- ja tehnoloogiaruume, moodulklassi, kooliaeda, staadioni, autotöökoda, juuksuritöökoda, kööki ja teisi õppealasid. Külastus andis hea ülevaate kooli mitmekülgsest ja praktilisest õpikeskkonnast, kus õpilased saavad arendada nii akadeemilisi teadmisi kui ka praktilisi oskusi.

Moodulklassis kohtusime õpilastega, kellel toimus inglise keele tund. Klassis õppis kokku 16 Afganistanist pärit õpilast – 6 tüdrukut ja 10 poissi. Õpilaste emakeel on peamiselt puštu või urdu ning kõik nad õpivad aktiivselt inglise keelt, et paremini kohaneda uues koolikeskkonnas ja elus Kanadas.

Marc Garneau Collegiate Institute on eeskujulik näide koolist, kus mitmekesisus, individuaalne lähenemine ja praktiline õpe loovad tugeva aluse õpilaste arenguks ja tulevikuvalikuteks.

Kui selle kooli kirjeldamiseks peaks valima vaid kaks märksõna, siis oleks nendeks baasoskused ja teaduspõhisus. Esiteks pööratakse juba lasteaiast alates suurt tähelepanu baasoskuste arendamisele, kuid eriti lugemisele ja suulisele kõnele. Piltlikult öeldes lähtutakse põhimõttest, et mida tugevam vundament, seda lihtsam on sinna uusi korruseid ehitada. Samuti peetakse silmas, et mõni baasoskus, näiteks kirjutamine, teistest märgatavalt nõrgemaks ei jääks.

Õpetamisel kasutatakse meetodeid ja lähenemisi, mis on teaduspõhised ja mille tulemuslikkus on tõendatud. Näiteks kasutatakse lugemisoskuse süstemaatiliseks arendamiseks ja hindamiseks Scarborough lugemisköit (Scarborough’s reading rope) ja Lexia Core5 lugemisprogrammi. Lapse arengut hinnatakse kolm korda aastas.

Koolis saime vaadelda tunde klassides, milles lapsed õpivad prantsuse keeles varase keelekümbluse meetodil. See tähendab seda, et kuigi enamik lastest on pärit ingliskeelsetest peredest, hakkavad nad juba lasteaias õppima täielikult prantsuse keeles. Sageli ei ole lastel prantsuse keelega kokkupuudet enne kui alles koolisüsteemi jõudes. Seetõttu pöörduvad lapsed mõnikord õpetaja poole ka inglise keeles, õpetaja lapse keelevalikut ei korrigeeri, kuid vastab lapsele siiski alati prantsuse keeles.

Prantsuse keeles õppimist toetavad ka ohtrad visuaalsed materjalid klassiruumi seintel. Näiteks lisatakse seinale järjest pilte foneemidest, mida lapsed on õppinud. Allolevatel piltidel on näha, kuidas foneemide hulk on kasvanud alates lasteaiast kuni 2. klassini. Alates 4. klassist on õppetöö pooleks nii prantsuse kui ka inglise keeles.

Koolis peetakse oluliseks kogemuste ja teadmiste jagamist. Selleks toimuvad kord kuus pärast tööpäeva lõppu koosolekud, osaleda on võimalik ka veebi teel. Õpetajate koostööd püütakse soodustada ka ruumipaigutuse abil, näiteks asuvad kõrvuti 1. ja 2. klass, mille õpetajatel on suur ühisosa.

Eraldi väärib märkimist kooli raamatukogu, mis on paralleelselt nii inglise kui prantsuse keeles. See tähendab, et kui õpilane leiab mõne ingliskeelse raamatu, siis on see sama nummerdusega ka raamatukogu prantsuskeelses osas. Üllatuslikult on raamatukogus ka mitmeid pildiraamatuid – väga ilusate ja loominguliste piltidega. Nende kasutusvõimalusi on kooli mitmekeelseid õpilasi arvestades hulgaliselt.

Nagu kogu haridussüsteemis, on keskmes indiaani loo jutustamine nii pildid kui päeva alustava palvusega. Samuti on märgatud ja väärtustatud kõigi saabujate kultuurid. Võimestatakse ka saabuja iseseisvust ja julgust oma arvamust väljendada. Kesksel kohal on oma keele ja kultuuri hoidmine. Vision for Multilingual Leaners.

Keskuses hinnatakse lapse/noore eelnevaid õpikogemusi ja inglise keele oskust, mille põhjal koostatakse individuaalne edenemise programm. Lisaks nõustatakse vanemaid ja toetatakse kohanemisel. Vajadusel pakutakse LEAP (Literacy Enrichment Academic Programme) programmi, mis aitab tasandada lapse/noore varasema õpitee lünki. Sellist programmi pakutakse 585-st koolist 30-s.

Bickfordi keskuses toetatakse kogu pere toimetulekut. Pakutakse 5 tugimeedet.

Keeleõpet pakutakse viiel tasemel. Õpilase kaardistuse järgi suunatakse sobiva taseme kursusele. Keskuse unistus on, et ühel päeval on kõik tasemed saadaval ka kõigis koolides. Õppeainete sisus kohandusi ei tehta ja ainealaseid eesmärke ei vähendata. Oluline on tagada sobiva tasemega keelekursus. Vaid keskkooli astmes võib väga harvadel juhtudel lahenduseks olla see, et noor suunatakse õppima üks aasta madalamasse klassi. Keeleoskuse kaardistamisel rakendatakse vaba kirjutamise tulemusi. Igal õpilasel palutakse luua endale sobival teema tekste, mille edenemist hinnatakse. Lapsi/noori kaardistab keskus, mille andmestiks antakse kooli käsutusse koos keskuse poolt koostatud juhiste ja soovitustega. Keskuse juhendamisel luuakse igale lapsele/noorele teekond, mis toetab õppimise oskuste arengut nii, et laps/noor saaks käia oma piirkonna koolis. Koolis käimise kohustus on kuni 16 eluaastani. Ennekõike õpihuvita noortele, aga ka teistele pakutakse kutseharidust, motiveerimaks neid haridust omandama. Oluline on noortele pakkuda teadmisi ja oskusi oma toimetuleku rajamiseks. Keskkoolis on iga teise aasta noored mentoriks esimese aasta noortele.

Keskus on käinud laste/noorte kaardistust tegemas ka koolides kohapeal ja UA kriisi ajal ka hotellides, et vähendada laste/pere kohustust asutuste vahel seigelda. Kaardistusel võetakse arvesse ka hobisid ja unistusi, et leida toetavaid tegevusi laste noorte koolis käimise motivatsiooni hoidmiseks. Hobide ja unistuste kaudu püütakse leida positiivsust hoidvaid ringe. Samuti võetakse arvesse varasemaid keel(t)e õppimise kogemusi (kas ja kuidas on neid omandatud). Sisserändajaks peetakse alla 5 aasta viibinuid. 5 aasta jooksul pakutakse sisserändajatele suunatud kursusi, mis on isikupõhisemad. Alates 5 aasta möödumisest pakutakse sisserändajatele tava keeleõpet.

Keskus pakub oma avatuna olemise kaudu tuge peredele, kus turvatunnet pole. See on koht, kuhu saab tulla õppima või tegutsema igal ajal.

Väljakutse on ressursid. Kuna rände mahud on kasvanud, on pikenenud teenuse kättesaadavuse aeg. Kui mõnda aega tagasi võis õpilase kaardistamise saada ca 1 tunni ooteajaga, siis nüüd võib ooteaeg venida suisa kahele nädalale.

Joe oli valmistanud ette suurepäraselt liigendatud esitluse. Kanadas õpetajatel on kaks karjääriteed peale magistri lõpetamist. Enne kui nad saavad hakata koolis õpetama, vajavad nad kvalifikatsiooni, selleks peavad nad sisenema süsteemi ja sooritama Additional Qualification (AQ) koolitused. Koolitus kestab 7 nädalat ja mahuks on 125 tundi, need kursused on tasulised, kuid tihtipeale haridusasutus maksab nende eest.

Kõige madalam tase on New Entrant-Career Starter, kus õpetaja veel ei õpeta, alles alustab. Teine tase on Professional, kes on juba töötav õpetaja. Töötaval õpetajal on võimalik valida kahe raja vahel, kas ta tahab saada spetsialistiks või koolijuhiks. Täiendõpet juhendavad praktiseerivad õpetajad või juhendajad, kes on siis kiidetud heaks School Boardi poolt. Õpetaja sooritab ülikoolis täiendõppe ja tema tulemused saadetakse Ontario College of Teacheri (OCT) süsteemi, mis siis annab õpetajale kvalifikatsiooni. Ilma kvalifikatsioonita ei ole võimalik koolis õpetada. Kui on sooritatud täiendõpe, siis on võimalik tõusta ka palgaredelil, selleks peab eelnevalt sooritama kümme sammu või tegevust.

Kursustel õpetatakse õpetamise strateegiaid, kuidas luua turvaline ja füüsiline keskkond, mis on õpetamine ja õppimine, milline professionaalne tugi on õpetajale, milline autentne materjal on parasjagu olemas, kompetenstipõhise hindamise aspekte ja palju veel.

Rääkisime veel väljakutsetest, nimelt ka Ontarios on probleeme järelkasvuga, eriti just prantsuse keelt rääkivate õpetajate puudus on suur. Selle olukorra parandamiseks on loodud erinevaid töörühmi ja on palju erinevaid programme ning tegevusi, üritatakse kaasata tudengeid, kutsutakse tagasi pensionäre. Kanada seaduse kohaselt võib pensionil viibiv õpetaja õpetada 95 päeva aastas ja tema rolliks on tavaliselt abiõpetaja positsioon. Ka asendusõpetajad vajavad kvalifikatsiooni, aga tihtipeale ka see nimekiri on lühike, sest nad leiavad kiiresti püsiva töökoha koolist.

Kuigi Eesti ja Kanada täiendõpe on üsna erinev, siis mured on meil valdavalt samad. Kanada süsteem loob selle kindlustunde, et õpetajal on kvalifikatsioon, ta on oma eriala spetsialist ja töötab õpilaste huvides.

Koolivõrk: Peel District School Board

Fookus: Language-Friendly School – keelesõbralik ja kaasav koolikultuur

🏫

Mitmekeelne ja kogukonnakeskne kool

Silver Creek on umbes 800 õpilasega väike kool, kus kõlab kümneid keeli – inglise, urdu, ukraina, telugu, ungari ja paljud teised.

Kooli põhimõte on lihtne:

„Keel ei ole takistus, vaid sild.”

💬

Kuidas keelesõbralikkus ellu viiakse

• Kakskeelsed raamatud – õpilased loovad lugusid oma emakeeles ja tõlgivad need inglise keelde.

• Klassi keelepoliitika – iga klass lepib kokku, millal ja kuidas võib oma keelt kasutada.

• Nimehäälduse projekt – õpilaste QR-koodiga kaardid õpetavad õigesti nende nime ütlema.

• Keele- ja kultuurisaadikud – 5. klassi õpilased aitavad uusi tulijaid ja tõlgivad eakaaslastele.

• Vanemate kaasamine – emakeelsetes sõnumites väljendatakse toetust ja uhkust oma keele üle.

🎙️ „Me kirjutame, miks tahame saada saadikuks. See pole ainult keele, vaid ka juhtimise kohta,” selgitas üks õpilane.

🧑‍🤝‍🧑

Keeled, nimed ja lugupidamine

Õpilased õpetavad üksteisele, kuidas oma nime õigesti hääldada.

🎙️ „See ei ole minu nimi!” — ütles üks õpilane, kui tema nime öeldi valesti.

Sellest sündis projekt, mis õpetab austust ja teadlikkust maailma keelte vastu.

🌐

Kogukond ja koostöö

Silver Creekis on aktiivne koostöö lapsevanemate ja kogukonna vahel.

Programmi Community Connections kaudu jagavad pered oma kultuuri – muusikat, käsitööd ja tavasid.

Kool osaleb ka Language-Friendly School Networkis, jagades oma kogemusi teistele koolidele.

🏃

Õppimine, sport ja loovus

🎙️ „Ma sain murdmaajooksus teise koha – 1,2 km!” rääkis üks õpilane.

Spordi, muusika ja kunsti kaudu toetatakse koostööd, eneseväljendust ja rõõmu õppimisest.

✨

Kokkuvõte

Silver Creek Public School näitab, kuidas keelesõbralik lähenemine võib muuta koolikultuuri.

Iga nimi, keel ja lugu on väärtuslik.

Keel on sild õppimise, kogukonna ja kuuluvuse vahel.

in the Primary School

Some guidelines for teachers

by David Little and Déirdre Kirwan