Kanarbik on kuivade toitainevaeste liivamaade – nõmmede taim, kuigi kasvab ka kõrgematel rabamätastel (sealgi on puudus toitainetest ning raske vett kätte saada). Suve teisel poolel, kanarbiku õitsemise aegu, tavatsevad mesinikud viia oma tarud nõmmedele: tume, pisut mõrkjas kanarbikumesi on vägagi hinnas.

Pohla puhul ei ole muret, et ta meid või meie riideid liiga ära määriks. Pohl on punase, kuid mitte eriti mahlase ja üldsegi mitte määriva viljalihaga. Samas on pohlamarjadel meie erituselundkonna tööd parandav toime. Viimase toime poolest on aga eriti tuntud pohla lehed. Neist valmistatakse kas teed või keedist.

Pesa asub 1–10, tavaliselt 2–5 m kõrgusel.

Laulurästa pesa on omapärane ja vastupidav, rohekas kausjas ehitis
Laulurästapaar töötab kiiresti: pesa ehitamiseks kulub 3 päeva, selle sisepinna "krohvimiseks" veel 1–2 päeva . Seejärel pesa kuivab päev otsa ja siis muneb emaslind sinna esimese muna .Peaaegu kõikjal pesitseb laulurästas kaks korda aastas. Esimeses kurnas aprilli-mai vahetusel on 5–6, teises juunis 4–5 sinirohelise taustaga hajusalt mustjatähnilist muna . Isaslind haudumisest osa ei võta, ta valvab territooriumi, hoiatab emast ohu korral ja vajadusel kaitseb pesa. Haudumine kestab 12–13 päeva. Pojad kooruvad tavaliselt 1–2 päeva jooksul.
Toitumine:  Nagu teisedki rästad, korjab laulurästaski toitu maapinnalt või rohurindest. Puudelt-põõsastelt nokib ta üksnes väheliikuvaid putukaid. Vanalinnud söövad suvel peamiselt selgrootuid: vihmausse, hulkjalgseid, traatusse, röövikuid, lehevaablaste ja kärbeste vastseid, väikesi mardikaid, harvem limuseid ja ämblikke.
Laulurästas on segatoiduline. Pärast metsamarjade valmimist läheb ta suurel määral üle marjatoidule. 

Purustatud teokojad kividel on tihti tema tegevuse jäljed

Toitumine: Siisike sööb peamiselt puude seemneid – pesitsusajal eeskätt okaspuude, muul ajal lepa ja kase seemneid. Võilille ja teiste korvõieliste seemnete valmimise ajal tuleb ta paaridena ja pesakonniti avamaastikule neid nokkima. Ta sööb ka putukaid, eriti lehetäisid. 

Toitumisel ripub ta, selg allapoole, tihti kase- või lepaurbade ja peente oksakeste küljes. 

Pesitsemine: Siisikesepaarid moodustuvad juba talvel. Pesitsema hakkab paar pärast saabumist. Pesa ehitab emaslind üksi, aga isaslind toob tihti ehitusmaterjali kohale. 

Pesa asub enamasti kõrgel okaspuu külgoksal ja on väga raskesti leitav, sest sulandub ümbritsevate okstega hästi ühte . Pesa on paksude seintega ja koosneb väljastpoolt samblikust, seestpoolt on vooderdatud taimevillaga. 

Siisike pesitseb suve jooksul kaks korda. Täiskurna nelja või viie munaga on leitud aprilli lõpust juuni keskpaigani, vahel ka hiljem. Munad on valkjad, pruunika kirjaga. Poegi toidavad mõlemad vanemad. 

Järglased: Pojad haub välja emaslind üksi 12–14 päevaga. Sama kauaks jäävad pojad pessa. Mõlemad vanemad toidavad neid väikeste putukatega: pisiliblikate röövikute ja lehetäidega. Lisaks loomsele toidule annavad vanemad poegadele vees leotatud taimetoitu: võrseid, idandeid ja pungi. Pojad lendavad pesast välja mai lõpul või juunis. Esialgu viibivad vanalinnud nende juures, kuid varsti jätavad nad omapead 

 

Eluviis: Pesitsusajal elab siisike okas- ja segametsades, eriti mägimetsades, mõnikord väikestes metsatukkades ja okaspuudega parkides ning kalmistutel. Hulguliikumiste ja rände ajal on ta tavaline igasugustes puistutes. Suve lõpul meelitavad neid lehtmetsadesse kase- ja lepaseemned. 

Väljaspool pesitsusaega on siisike väga seltsiv ja moodustab suuri parvi, sageli koos urvalindudega, kellega kuulub samasse sugukonda, kuid eri perekondadesse. 

Siisikese kevadränne algab vara, veebruaris ja kestab aprillini, põhja pool isegi maini. Siisikeste salgad on väikesed, kuid väga liikuvad ja häälekad, mistõttu jäävad nad kergesti silma.

Siisikese laul:
https://www.loodusheli.ee/ET/loomaliigid/linnud/taxonid=316&speciesid=483
Video siisikesest:
https://etv.err.ee/1077099/siisike
Pildid siisikesest:
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/9e/Carduelis_spinus_male.jpg

 
Välimus

Ohakalindu pea on punane põsed ja kõhualune on valged. Selg aga pruunikas aga kukal tiivad saba on mustad. Huvitav teada, et jäigad suled pealael kaitsevad ohakalindu torkivade okaste eest.

Eluviis

Pesitsusajal laguneb ohakalindude populatsioon paarideks või väikesteks rühmadeks, väljaspool pesitsusaega kogunevad ohakalinnud suurtesse parvedesse. Sügisel ja talvel liiguvad nad sageli linnadesse, kus nad parkides, tühermaadel ning asulates umbrohuseemneid hangivad. Osa ohakalinde lendab talveks Lääne-Euroopasse, kus valitseb pehmem kliima. 

Elupaik 

Ohakalindu kohtab Euraasias ja Euroopas kui ka Eestis. Ohakalind elab Kõige meelsamini nad kesapõldudel, teeäärsetes põõsastes ja hooletussejäetud aedades.

Toitumine

Ohakalindudele meeldivad väga ohka ja takjaliikide seemned.  Neede tamne seemned on ohakalinnu põhitoit. Ohakakinndudele meedivad ka teiste taimede seemned. Ohakalinnud istuvad sageli taimedel, millest nad toituvad, rippudes pea alaspidi, et seemneteni küündida. Ühena vähestest lindudest on ohakalind suuteline toitu jalaga kinni hoidma. Ohakalinnu nokk on pikk ja terav. See toimib nagu pintsett, tänu millele on ohakalind võimeline koukima teistele lindudele kättesaamatuid seemneid. Huvitav fakt on see, et aiapidajad armastavad ohakalinde, kuna naad söövad umbrohuseemneid.

Ohakalinnu laul: https://www.youtube.com/watch?v=vk8w01niKf0
Ohakalind

Välimus. Ta on pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on ka pikk ülamokk ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Õlakõrgus ületab 190 cm ning täiskasvanud põdrapulli kaal võib olla kuni 600 kg. Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead.

Toitumine. Põder toitub ainult taimedest, süües suvel 30...40 kg ja talvel 15...20 kg rohtu, lehti ning puuoksi päevas. Männi- ja kuusekoorega maiustades võib põder metsale palju kahju teha.

Järglased. Põdraema kannab vasikat 8 kuud ja toob aprilli lõpul või mai alguses ilmale ühe, harva kaks vasikat. Vastsündinult kaaluvad vasikad 6...15 kg ja on kaetud heleda titekarvaga. Kuid nad kasvavad ruttu, võttes ööpäevaga kaalus juurde kuni 2 kg.

Arvukus. Eesti metsades elab enam kui 10 000 põtra. Jahimeeste saagiks langeb aastas keskmiselt 2000 põtra.

Eluiga. Põdra eluiga ületab looduses harva 15 aastat. Põdra vanust loetakse aastaringide järgi hambast tehtud lihvil: talvel moodustunud lubisoolarõngad on kitsamad kui suvised.

Elupaik. Põtrade elupaikadeks on jõe-, järve- ja soorikkad suuremad metsaalad. Samuti noorendikud ja võsastikud

Vaenlased. Põdra suurimaks vaenlaseks on inimene, kes kütib põtra liha ja trofee saamiseks. Põdra vaenlasteks looduses on hunt ja karu. Põdravasikat võib ohustada ka ilves.

Vanarahvatarkus. Vanasti ütlesid jahimehed, et kui lähed karujahile, pane säng valmis, aga kui põdrajahile, siis puusärk (kirst). Tõsi, üks jalahoop võib olla juba surmav.

Põder ei ole Eestis looduskaitse all, põdrajaht on lubatud. Jahihooaeg kestab 15. septembrist 15. detsembrini.

Pilte põdrast:
https://www.looduspilt.ee/index.php? page=vaata&otsisona=p%F5der

 Paljunemine: Hundid alustavad järglaste saamist teise ja kolmanda eluaasta vahel. Suguküpselt lahkub enamik hunte oma sünnikarjast, et liituda mõne teise karjaga või luua oma. Hundid leiavad paarilise kogu eluks. Hundikutsikad sünnivad varjulises, kuiva pinnasesse kaevatud lõunapoolsele nõlval urus, pimedate ja kurtidena. Pärast 63 päeva kestnud emahundi tiinust. Tavalise pesakonna suurus on enamasti neli kuni kuus hundikutsikat. Esimesel kolmel nädalal vajavad väiksed pojad söötmist iga nelja kuni kuue tunni järel. Emahunt püsib tavaliselt urus oma poegadega ning teised hundikarja liikmed toovad talle süüa.

Toitumine: Hundid on karnivoorid, toitudes ainult lihast. Kriimsilmad peavad enamasti jahti karjades, mõningatel juhtudel ka üksi. Karjana koostööd tehes on neil võimalik püüda endast mitu korda suuremaid ulukeid. Hundid toituvad peamiselt sõralistes kuid ei ütle ära ka väiksematest ulukitest nagu näiteks jänesed, mutid ja linnud.

Hundi hääl:
https://www.loodusheli.ee/ET/loomaliigid/imetajad/taxonid=395&speciesid=441

Veel teadmisi:
https://www.youtube.com/watch?v=ApJ5EiiBXDQ

Pilt hundist:

Karu on kõigile hästi tuntud loom. Ta on suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud. Poegadel on kaela ümber valge krae, mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karu on Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ulatudes kaasajal rohkem kui viiesaja isendini. 

 Karud elavad kuni viiekümne aasta vanuseks. 

 

 

Eluviis 

Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et inimese juuresolekust märgates eelistavad nad eemale minna. 

Talve veedavad karud taliuinakus. See kestab novembrist märtsi või aprillini. Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub. 

 

Toitumine 

Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Hea meelega söövad karud mett. 

 

Paljunemine 

Paljunemine on pruunkarudel aprillist juulini. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Tavaliselt on karul korraga üks või kaks, harva kuni viis poega. Pojad on algul täiesti abitud ja suudavad ennast vaid nisadeni vedada ning piima imema hakata. Silmad avanevad poegadel kuu aja vanuselt ning neid imetatakse neli - viis kuud. Pojad on emaslooma hoole all kolmanda eluaastani, peale mida nad saavad iseseisvaks.


Saaremaa karud:

 https://www.youtube.com/watch?v=OjuKU7aRa9E

 

Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel.

Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa aga varitseb parajat hetke ründamiseks. Hundi saakloomade hulka kuuluvad veel jänesed, temast väiksemad kiskjad, sageli ka konnad, hiired, putukad ja linnumunad. Hundikari suudab maha murda ka karu.

Poegade kasvatamisega tegelevad isa- ja emahunt koos. Pesa rajatakse varjulisse, raskest ligipääsetavasse kohta veekogu lähedale. 2...9 mustjaspruuni kutsikat sünnib aprilli alguses. Lisaks piimale toidetakse poegi ka poolseeditud lihaga, mille vanemad pesa juures välja oksendavad. Suve algul hakatakse pesasse tooma ka elustoitu, et pojad saaksid keerulist saagipüüdmist ja murdmist harjutada.

Kindlasti on tuttav selline mõte, et hunt on metsa sanitar, kes kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust.

Inimesel oleks hundilt õppida julgust ja vastupidavust, eks ütle vanasõnagi: "Julge hundi rind on rasvane".

Levila: Metsnugise looduslik levila hõlmab peaaegu kogu Euroopat koos Briti saartega ning teda ei leidu ainult Skandinaavia põhjaservas ja Hispaanias. Ta elab veel Kaukaasias ja ida suunas kuni Obini. Seega kattub tema levila suurel määral kivinugise omaga.

Eestis leidub metsnugiseid nii mandril kui ka saartel ja kokku hinnatakse nende arvukuseks umbes 4000 isendit.

Nugiste arvukus kõigub aastati suurel määral. See on seotud nende saakloomade (näriliste ja jäneseliste) arvukusega.

Eluviis: Metsnugis, nagu nimestki näha, on tüüpiline metsaloom. Ta eelistab vanu risustunud, suurte õõnsate puudega okas- ja segametsi, lagedale tuleb ta üksnes saaki jahtides. Tema redupaikadeks on puuõõnsused, tuulemurd, oravapesad jms.
Metsnugis on enamasti aktiivne hämarikus ja öösel. Ta on hea ronija ja oskab koguni puult puule hüpata. Sellegipoolest ronib ta puude otsas harva, eelistades liikuda maapinnal ja lumel. Saaki jahtides on nad tugevad, osavad ja vastupidavad.

Toidulaud: Metsnugise peatoiduks on närilised, eriti niidu-uruhiired, kuid sööb ka linde, kahepaikseid ja eriti levila lõunaosas marju. Ta ei piirdu väikeste loomade püüdmisega, vaid püüab edukalt jäneseid, laanepüüsid, oravaid ja isegi metsiseid. Meeleldi sööb ta mett ja metsmesilaste vastseid. Pärast edukat jahti peidab ta ülejäänud saagi tagavaraks ära.

Vaenlased: Looduslikud vaenlased metsnugistel peaaegu puuduvad. Juhuslikult võivad neid murda hundid või ilvesed, vahel harva langevad nad saagiks ka rebastele ja suurtele röövlindudele.

Eluiga: Metsnugis on vangistuses elanud 18 aastat vanaks. Looduses on eluiga tavaliselt 8–10 aastat.
Nugiste sigimiskäitumine on omapärane.

Paljunemine: Nad paarituvad suvel, juunis-augustis. Tiinus kestab 236–276 päeva.
Pojad sünnivad kevadel. Pesakonda kuulub 2–8 poega, kes kaaluvad sündides 30 g. Pojad sünnivad pimedatena ja saavad 30–36 päeva vanuselt nägijateks. Nad hakkavad juuni keskel pesast väljas käima ja saavad täiesti iseseisvaks 6 kuu vanuselt.

Ohustatus ja kaitse: Metsnugis on tavaline jahiloom, kellele võib jahti pidada kastlõksuga, puult või ehitisest ulukit kohe surmava püünisrauaga või varitsus- ja hiilimisjahina ja jahikoeraga 1. novembrist - 28. veebruarini.

Huvitavaid tähelepanekuid: Nugistele ei meeldi vesi ja märjakssaamine. Suurema osa oma elust veedavad nugised puu otsas.

Videod metnugisest: https://youtu.be/-0_5epTjFlg
https://youtu.be/DfKOcAXmNk8
Pilt metsnugisest:

Rändrotti nimetatakse ka halliks, pruuniks, harilikuks ja aidarotiks. Tema ladinakeelne teaduslik nimetus tähendab tõlkes norra rotti.

Välimus
Rändroti tüvepikkus on 18–25, harvem kuni 27 cm. Saba moodustab tüvepikkusest ligi 80%. Kõrvalesta pikkus moodustab tagakäpa pikkusest 2/3. Rändroti kasukas on tihe ja pruun või tumehall.

Toitumine
Rändrott on kõigesööja, aga eelistab liha. See, mida rändrotid süüa armastavad, sõltub nii asurkonnast kui sellest, mis üldse kätte saada on.

Kahjulikus
Öeldavalt on rändrott inimesele kõige halivm loom. Ta närib mööblit, kahjustab seda ja tegutseb just öösel, millal võib olla sellepärast ka müra. Kõik võib oleneda rotist.

Roti kasutamine
Rott on kasutusel laboriloomana.
Tallinna loomaaias kasvatatakse rotte teistele loomadele toiduks. 19. sajandil oli inglismaal leivnud rotitapmise sport, mis keelati ära 20. sajandil.

Rott lemmikloomana
Veel peetakse teda lemmikloomana, kuna ta on intelligentne ja saab enamasti väga toredaks inimsõbralikuks loomakeseks.

Madis

Rebane on eesti metsades üks kõige tunduim metsaelanik. Rebane kuulub koerlaste sugukonda.

Välimus 

Rebanse karvkasukas on punakaspruun ja kõht on tavaliselt valge või hall. Keha pikkus on 50-90 cm, saba pikkus on 40-60 cm ja kaal on 4-10 kg.

Eluviis ja elupaik 

Rebastele meeldib kõige rohkem elada avamaastikul, mis on vahelduvad metsatukkadega. Kohata võim rebast igal pool nr: rabas, soos. Rebastele ei meeldi elada ega käia suurtes metsades. Rebane on peamiselt üksikeluviisiga ja paikne. Jahti peab rebane hämars. Rebane elab ise tehtud urus või teiselt looma urus nt mäger.

Toitumine

Rebane toitub pemiselt konnatest, roomajtest, närilistest, lindudest ja kui kätte saab siis ka linnumune. Vähe sööb taimi, putukaid, raipeid. Kodulinde sööb ka aga vähe. 

Muu 

Rebane on kasulik selle poolest, et ta reguleerib näriliste arvukust aga ta on ka ohtlik, sest sest ta levitab ohtlike haigusi nt marutaud, kärntõve jne

REBASE pilt:

Kuna me kõik erineme üks teistes siin maailmas ei saa olla igav kuna me erineme ja kõigil on erinevad: mõtted, soovid, elukoht, jne.