Sõltuvalt temperatuurist muudab ta nahavärvi. Kui on jahedam, on see tumedam, et soojust koguda, soojemas aga heledam, et vältida ülekuumenemist. 

Ka teda kaitsevad okkad naha peal. 

Toiduks on tal sipelgad.

Tänu Datlipalmile saavad seal kasvada ka teised taimed. Palmi juured on sügaval liivas, et vett kätte saada. Palmi viljad datlid on söödavad toorelt. Need on kõrbeelanike põhitoiduks.

Datlipalm on igati kasulik. Tema lehtedest punutakse kübaraid, onnide katuseid,korve ja jalamatte, palmipidust valmistatakse mööblit ning lauanõusid, datlimahlast tehakse karastusjooki.

Kõrbe elanikud kaitsevad oma elutaime.

Ta on sealse kliimaga hästi kohanenud. Kuid ta kasvab ka väljaspool kõrbe.Sahara oaasides kasvab üle 10 milj. palmi.

Neil on pikad ja suured kõrvad, mille abil eraldub üleliigne soojus (neil ei ole higinäärmeid higistamiseks) ja nende tõttu on neil ka väga hea kuulmine.

Kõrberebase karv seljapool on liivakarva ja kõhupool valge. Hele värv aitab kontrollida kehatemperatuuri ja tihe karvastik kaitseb neid öösel jaheda eest.

Fennekrebane on omnivoor ehk segatoiduline.

Fennek on öise eluviisiga loom. Päeval varjub ta päikese eest urgu ja süüa armastab ta urus, kuna siis on ta kiskjate eest kaitstud. Ta on vilgas ja väga hea hüppaja. Samuti on ta väga ettevaatlik loom ja seetõttu on nende elust looduses vähe teada.

Fennekid elavad suuremates rühmades, kui teised rebased, sageli elab mitu perekonda lähestikku ja jagab urge.

Kõrberebaste liik ei ole ohustatud, kuid see väheneb karusnahaküttide tegevuse tõttu. Teda peetakse ka lemmikloomana, kuid loomaaedades näeb fennekit harva.

Tema karvkate on liiva värvi ja tänu sellele ei ole teda liiva savannis hästi näha. Ta saab hakkama kõrbes ka selle pärast, et ta on võimeline kahejala peal seisma. Surikaat on lausa mõne mürkmao suhtes immunsed. Nad on hea saak kotkaste ja šaakalite jaoks, ise nad söövad skorpione, hiiri, väikseid madusid, mao- ja linnumunasid, putukatest ja taimede sibulatest.

Nende eluiga on umber 14, 15 aastat, praeguseks kõige vanem surikaat on elanud 20,6 aastaseks

Pealikuks on neil Emasloom.

Surikaadid hoiavad kokku, kui keegi on vigane või haige, nad hoolitsevad tema eest ja ei jäta teda nagu paljud karjaloomad.

Pildil on Surikaat, kes sööb konna.

Kreosoodipõõsa tuntuim liik on 1- 4 meetri kõrgune vaigurikaste vartega mehhiko kreosoodipõõsas. Tal on vastakud, alusel kokku kasvanud lehed, kollased õied on kuni 25 mm läbimõõduga ning paiknevad üksikult lehekaenlais. Vili on kaetud valkjate karvadega. Indiaani rahva-meditsiinis on kreosoodipõõsast kasutatud mitme haiguse raviks.

1974 avastati Mojave kõrbes kreosoodipõõsaring, mille vanuseks hinnati 11 700 aastat, seega on ta Maal üks vanimaid elavaid organisme.

Kõrbes kohastumiseks kasvavad kreosoodipõõsad üllatavalt tihti korrapärastel kaugustel. Naabreid neist eemal hoidvaks saladuslikuks teguriks on mürk, mida taime juured eritavad. See ei lase teistel taimedel liiga lähedal kasvada ja seetõttu on igal taimel piisavalt ruumi ja vett.

Pildil on Mehhiko kreosoodipõõsas.

Skorpion meenutab putukat.

Ta tegutseb öösel ning jahib ämblikke ja putukaid. Saagi kättesaamiseks on skorpionil kaks näpitsataolist sõrga. 

Saagi tapab skorpion mürgitades. Saba otsas on tal astel, kust väljub mürk, mis võib tappa isegi inimese. 

Skorpionid ei joo, kuna saavad kogu vajaliku vee toidust kätte. 

Kõrbepalavuse vastu poevad skorpionid kivi alla peitu. Kuumenemist vähendab ka läikiv ning koorikuline keha pind. Tänu nendele kohastumistele on skorpionil võimalik kõrbes elada.

Harilik sarvikrästik (Cerastes cerastes) on pärisrästikate alamsugukonda kuuluv, valdavalt öise eluviisiga mürkmadu, kes elutseb Põhja-Aafrikas ning osas Lähis-Idas. Teda on lihtne ära tunda silmade kohal asuvate teravate püstsete silmaüliste soomuste järgi kuigi esineb ka isendeid, kel nimetatud soomused puuduvad.

Tavaline üldkehapikkus on neil 30–60 cm ning maksimumpikkus 85 cm. Emased on suuremad kui isased.

Värvuselt on neil põhivärviks alati substraadiga kattuv kollakas, hele hall, roosakas, punakas või helepruun värvus. Seljal on neil tumedad pool-ristküliku kujulised laigud, mis jooksevad kuni saba otsani. Need laigud võivad olla ka ühendatud. Kõhusoomused on neil valge värvusega ning saba, mille ots võib olla must, on tavaliselt peenike.

Tüüpiliselt liiguvad nad külg ees (kaldvaksamine), paisates kere tagumise osa ette ning küljele ja seejärel tõmmates eesosa järele, mistõttu jätavad nende kehad liikudes liivale omapäraseid jälgi. Vahel võivad jäljed olla nii täiuslikud, et nende pealt võib soomuste arvu lugeda.

Iseloom on neil mõistlikult rahulik, kuid ohu korral võtavad sisse C-kujulise ähvarduspoosi ning tekitavad omapärast peletusheli – hõõrudes ühe külje kiiljaid soomuseid teisel küljel paiknevate soomuste vastu. Kuna nende soomused on tugevad ning sakiliste servadega, siis kostub nende kokkuhõõrumisest saagiv heli, mis on sarnane perekonda Echis (eefa) liigitatud madude kehasoomuste poolt tehtud häälele.

Looduses on nad enamasti varitsevad kiskjad, kes lamavad kattunult liiva all kivide läheduses või taimestiku all. Kui saakloom (väiksed linnud või närilised) lähedusse satub, siis salvatakse teda järsult ning hoitakse kinni kuni mürk toimima hakkab.

Pildil on Harilik Sarvikrästik

Ööloomadena veedavad nad päeva sügaval oma urgudes magades, sest päeval on nende jaoks liiga kuum, et õues päikese käes viibida. Täiskas-vanud vöölane ei rahuldu 1 uruga, mõningad kaevavad enesele kuni 12 varjupaika. Nad kaevavad ja kühvel-davad mulda välja võimsate esikäppadega.

Hämaruse saabudes suundub vöölane toiduotsingule.  Tema menüü on äärmiselt rikkalik. Sinna kuuluvad putukad, tillukesed selg-roogsed, linnumunad, puuviljad seened, juured, pähklid ning korjused. Üheksavöölane hangib toitu peamiselt suurepärase haistmismeele abil. Kuid tal peaaegu puudub nägemis- ja kuulmismeel.

Vöölasi on nii arvukalt, et mõnedes piirkondades peetakse neid kahjurloomadeks. Vöölased elavad keskmiselt 12-15. aastaseks. Keha pikkuseks on kuni 60 cm. Saba keskmine pikkus on 30-40 cm ning nad kaaluvad keskmiselt 3,6-7,6 kg.

Vöölastest on kõrbes kõige populaarsem roosa haldjas vöölane. Loom elab liiva all ning ellujäämi-seks on tal vaja püsivaid peidupaiku ning liiva, mis oleks koguaeg sama kvaliteediga. Ka suur temperatuuri kõikumine võib talle saatuslikuks saada, sest loom on väiksem, kui teistest liikidest loomad vöölaste sugukonnast

Roosa haldjas vöölasel on käpapadjandid, mis kaitsevad tema käppe kuuma liiva eest. Kõhu all ja külgedel on tal üpris paks karvastik, mis hoiab soojust kehast eemal ja see abistab teda kompimisel.

Et kõrbes nähtamatuks jääda, on ta karv üle suurema osa kehast kahvatu liivakollane ning osaliselt kahkjate triipudega. Varvaste vahel on kassil pikad karvad ning need moodustavad käpapadjandile aluse, mis aitab kaitsta käppi kõrvetada saamast. Lisaks on ta tagajalgadel lühikesed ja tömbid küünised, mis koos karvaga aitavad looma jäljed segaseks muuta. Talvel, kui temperatuurid langevad väga madalale, on luitekassi karvastik väga paks, üks karv võib olla 5,1cm pikk.

Luitekass elab ära üksnes oma saagi koemahlade ja ainult väga vähese lisavee arvel. Ta on väga osav kaevaja, püüdes nii kõrbehiiri (peamine saakloom), ja teisi taolisi närilisi, samuti püüab ta juhuslikult ettejuhtuvaid sisalikke ja madusid. Päevaseks varjualuseks kaevab ta endale uru. Urust väljub ta videvikul.

Pildil on luitekass poegadega.

Inimesed kannavad kõrbetes pikki, kogu keha katvaid heledaid mantleid. See riietus kaitseb keha kuumuse, liiva, tuule ja öösiti külma eest. Hele värvus aitab vähendada päikesekiirguse neeldumist.

Inimesed peavad kõrbes kitse-, lamba-, kaameli- ja lehmakarju. Kuna need kariloomad vajavad palju vett ja toitu, liigutakse sageli kõrbes ringi, otsides loomadele uut karjamaad.

Inimesed ise elavad kokkupandavates telkides. Need telgid on voodertatud paksude tugevate loomanahksete vaipadega, et kaitsta seesolijaid kõrbe kõleda kliima eest.

Joshua tree (Yucca brevifolia) kasvab peamiselt Põhja Ameerika edelaosas asuvas Mojave kõrbes, mis laiub Californa, Utah, Nevada ja Arizona osariikide pinnal.

Joshua Tree on väga aeglase kasvuga puu – esimesed kümme aastat kasvab ta keskmiselt 7,6 cm aastas ja hiljem kõigest 3,8 cm aastas. Kõige kõrgemad isendid on umbes 15 meetrised. Lehed on neil tumerohelised, piklikud, sirged, teravate otstega, 15-35 cm pikkused ja tüve lähedal 5-7 cm laiused.

Nime Joshua on puule andnud grupp mormoone, kes üheksateistkümnenda sajandi keskel läbisid Mojave kõrbe ning kellele puu unikaalne kuju meenutas ühte Piibli lugu, kus Joshua ulatab oma käed palveks taeva poole. 

Pildil dingokutsikad.

Liivaiguaanidel on lühenenud alalõuaga kiiljas pea, lai lamenenud kere ja sarvsed kammid pikkade varvaste külgedel, mis takistavad jala vajumist tuiskliiva.

Vaenlase eest põgenedes sukelduvad liiva sisse ja liiguvad natuke aega liiva all. Nad on selleks kohastunud, sest nende sõõrmed on eriliste klappidega suletud ja paksude laugude narmastega servad kaitsevad silmi peene liiva eest.

Nende värvus sarnaneb liivase pinnase värvusega, mistõttu ei torka nad seal silma.

Kõrbes on velvitšia kohanenud ekstreemsete tingimustega. Ta ei ole vihmaveest sõltuv, sest ta tõmbab endasse hommikust udu, mille rannikutuuled kõrbesse kannavad ning tal on ka ligi kolme meetri pikkune sammasjuur toidu hankimiseks. Velvetšiad elavad ka rohkem kui 1000 aastaseks ja mõned üksikud isendid võivad olla ka üle 2000a vanused.

Velvetšiad on lahksugulised ning neid viljastavad putukad.

Habeagaam on Austraalia kõrbetes elav sisalik. Ta muudab oma naha värvi. Hommikul on see tumedam, et soojust koguda, päeva peale aga muutub kahvatumaks. Kiskjate vastu pakub talle kaitset okkaline nahk. Nad tegutsevad varahommikul ja õhtuhämaruses. Päevaks ronivad põõsaste otsa, kus on jahedam. 

Nad söövad mitmekesist toitu, sealhulgas putukaid, linnumune, imetajate vastsündinud poegi ja kastemärgi taimi.

Sipelgad säilitavad sööki , ning kui tekib söögipuudus on neil olemas söögitagavarad. Osa sipelgapere liikmeist täidavad elusate meehoidlate ülesannet säilitades mett oma suures tagakehas ning mõnedel sipelgatel on tagakeha nii täidetud, et nad ei suuda liikuda ning istuvad paigal pesa laes. Nende, tööliste hulka kuuluvate sipelgate ülesanne ongi pesa teiste liikmete toitmine. Elavad nad "sahvris", kus on hea olla, sest temperatuur on pesas madalam, kui pesast väljas.

Pildil on mesisipelgad Cincinnati loomaaiast.

Kõrbe kängururott on Põhja-Ameerika edelaosa kõrbetes elav näriline. Tema pikkus koos sabaga on üle 38 cm ja kaal umbes 100 grammi.

Kõrbe kängururotid elavad suurtes urgudes, mis võivad ulatuda kuni 1,5 meetri sügavusel. Urgudes elades kaitsevad nad ennast päeval kuuma päikese ja röövloomade eest. Enamuse päevast kõrbe kängururotid magavad maa all ja öösiti tulevad nad välja toitu otsima. Öösiti on kõrbetes jahedam ja on ka rohkem toitu. Kängururotid söövad põhiliselt seemneid, lehti ja putukaid. Nad on kohastunud saama kogu eluks vajaliku vee toidust. Nad võivad olla veeta 2-3 nädalat. Lisaks on neil suured põsekotid, kus nad saavad hoiustada toitu nädalateks, kuni nad leiavad endale uue varjupaiga. Lisaks on kängururottidel ka suur ja pikk saba, mida nad kasutavad tasakaalu hoidmiseks ja suuna muutmiseks.

Kaktuse käblik sööb veerikkaid putukaid, väiksemaid roomajaid ja konne. Veerohkeid putukaid on tal vaja süüa, sest vett ei leia tema elukohtades puhtal kujul jõgedes ega järvedel pea üldse. Sööb ta näiteks sipelgaid, rohutirtse ja herilasi.

Kaktuse käblik ehitab oma pesa tihti kaktuste peale. Seda sellepärast, et nii ei saa roomajad tema poegadele ligi ja nemad saavad üles kasvada ilma suure ohuta, et nad ära süüakse.

Nad suudavad olla nädalate viisi joomata. Kaamelid hoiavad end päikese suhtes teatud nurga all, et keha üle ei kuumeneks, nad higistavad vähem kui teised imetajad ning hoiavad seega väga palju vett kehas kokku ning see vähendab nende veetarvet. Küürus on tal rasvavarud, mida ta toidu- ja veepuudusel kasutab. Jõudes veeallika juurde, võib kaamel ära juua kuni 114 liitrit vett.

Kaamelite eluiga ulatub 30–40 aastani.

Harjashein kasvab puhmastes luidete vahelistes nõgudes, niiviisi ei kattu ta kiiresti liivaga.

Kõrbes vastu pidada suudab ta tänu võimele kasvatada liiva all olles lisajuured, nii saab näiteks taime vars liivast varujõudu hankida ja edasi kasvada. Kui ka tuul puhub juurte ümbert liiva ära, ei tee see taimele viga, sest juure ümber on kaitsekiht. See koosneb liivateradest ning taime mahlast ning harjasheina kaitsekiht ei kaitse mitte ainult kuivamise, vaid ka murdumise eest.

Täiesti liiva alla mattudes tuleb harjashein ka toime. Ta ootab liivast vabanemist või kasvatab uued varred. 

Harjashein on kasuks kõrbeelanikele. Ta hoiab kinni liiva ja nii saavad elanike kodud kauem püsida. Harjasheina juured asuvad kolmes kihis, et vett ja toitu hankida. Esimene kiht ulatub maapinnani, teine vettpidava kihini ja kolmas 20-25 meetri sügavusele. Kuna tal on nii palju juuri, hoiab ta väga palju liiva kinni.