Chlodovech oli pärandanud oma poegadele Lääne- Euroopa kõige võimsama riigi, ent tema järeltulijad, kes nimetasid end Merovingideks (Merovingid- Chlodovechi müütilise esiisa Merovechi järeltulijad).

Kuna kõik pojad tahtsid troonile saada, kuna kõigis voolas Jumalikku verd tõi see kaasa pidevad riigi jagamised, võimuvõitluseid ja perekondlike tapatalguid. Kuna kodusõjas olid Merovingide võim nõrgenenud tuli neile sealt ka kaasa nimi ''Laisad kuningad''.

Kogu Merovingide võim kogunes paleeülemate kätte. Paleeülemad olid edukad sõjaväejuhid, kes korraldasid peaaegu igal aastal suuremaid sõjaretki Frangi riigi võimu alt väljunud suurnike või välisvaenlaste vastu.

Aastal 732 tõkestas võimukas paleeülem Karl Martell moslemitest araablaste sissetungi Galliasse Poitiers' lahingus, ning tõrjus nad edaspidi Püreneede taha.

Seda võitu vahel peeti üheks ajaloo pöördepunktiks, mis määras praeguse Euroopa saatuse. Karl omandas oma valitsuse ajal kristluse kaitsja oreooli ja tõusis oma sõjaretkedega õhtumaade võimsamaks meheks.

Peale Karli asus troonile tema poeg Pippin Lühike. Aastal 751. tegi Pippin Lühike tugeva otsustava sammu ja kõrvaldas troonilt viimase Merovingide soost kuninga ning tegi alguse Karolingide dünastiale*. Et

Pippin saaks riigipööret õigustada ning kuninglikust kindlustada, sõlmis Pippin paavstiga mõlemale poole kasuliku liidu.

Kuna paavst kiitis Pippini võimu ülevõtmist heaks tuli ta ise teda isiklikult kroonima. Tänutäheks vabastas Pippin Itaalia keskosa langobardide käest ja andis paavstile valitseda.

Sellest saigi alguse Kirikuriik ja Püha Peetruse järglaste ilmalik võim.

Pippini surma järel tõusis uueks kuningaks tema poeg Karl (valitses 768-814), kellest kujunes tema valitsemise lõpuks Karolingide dünastia kõige silmapaistvaim valitseja. Kaasaegsed austasid Karli lisanimega ''Suur'' . järelpõlvlased kutsusid aga Karli

''Euroopa isaks''. Karl jätkas oma eelkäijate sõjakat naabrite alistamise poliitika, ning tema neljakümne kuue valitsemisaasta jooksul möödusid vaid kaks aastat ilma sõja ja võitluseta. Karli valitsemise ajal saavutas Frangi riik oma suurimad ulatused.

Dünastia- valitsejasugu, samast suguvõsast põlvnenud kuningad

Karolingid- Karl Martellist põlvnenud Frangi kuningate dünastia

Feodaalsüsteem- idakeskaegse ühiskond, kus kõrgemad aadlikud ehk suzinäärid andsid maad vasallidele.

Chat GPT - Kõik andmed on üle kontrollitud

Keskaeg õpik 1. osa lk 18-21

Pildid:

Wikipeedia ja Annaabi

Kaarid:

Keskaeg õpik 1. osa lk 15 ja 21

Kuna Normandia hertsog William väitis, et Edward oli nii öelda talle hoopis lubanud trooni pärandada tuli ta seda jõuga ära võtma. William kogus suure väe kokku ning viis selle laevadele üle La Manche'i. Harold küll nüüd liikus kiiresti oma vägedega lõunarannikule, et riiki kaitsta aga rännakust ja eelmisest lahingust väsinud sai Harold ja ta väed tugevalt lüüa, milles ka hukkus kuningas ise, ning troonile asus William.

William, kelle hüüdnimeks sai Vallutaja lasi end Londonis Inglismaa kuningaks kuulutada. Vallutuse tagajärjel tekksi Inglismaa- Normandia ühisriik. Tähtsamada ametikohad ning suuremad maavaldused läksid Normandiast pärit ülikute kätte. Inglismaa eliit kõneles kuni 14. sajandini prantsuse keelt. Et ülemvõimu kindlustada ehitasid Normannid kogu maad katva linnuste võrgu, leiutasid ka efektiivse riigiaparaadi, et saaks edukalt makse koguda, ühtseid seadusi kirja panna ja nende alusel kohtut mõistma.

Kuna Normandia hertsogite lääniisandaks oli Prantsuse kuningas, oli inglise ja prantsuse poliitikatihedalt läbi põimunud. Inglismaa valdused suurenesid veelgi rohkem kui trooni päris Anjou krahv Henry II (1154-1189). Krahvkonnale lisandus ka Henry abikaasa Eleanori pärand- suur Akvitaania hertsogiriik. Sellega muutusid Inglise kuningad võimsamaiteks valitsejateks Prantsusmaal, kuna neil oli isegi rohkem maad kui oli Prantsuse kuningail endil. Henry oli hästi haritud, kes välismaalasena mõistis Inglismaa probleeme paremini kui isegi kohalikud.

Henry trooni päris tema poeg Richard I Lõvisüda (1189-1199). Richard oli tuntud legendaarse väejuhina, kes suurema osa veetis oma valitsusajast Prantsusmaal, püüdes kaitsta sealseid Inglismaa valdusi.

Pärast Richardi ukkumist ühel piiramisel asus troonile ta noorem vend John (1199-1216). Johni hüüdnimeks sai Maata, kuna ta kaotas suurema osa Inglismaa valdustest mandril, sealhulgas ka Normandia ja Anjou.

Johni poja Henry III (1216-1272) ajal jätkus suuraadlike võimuvõitlus kuningaga. Kuna nad ei hinnanud Henryt kuigi kõrgelt, süüdistades teda, et ta on prantsuse päritolu lähikondlaste soosimises, võimu kuritarvitamises ning ,,Suure vabaduskirja'' sätete eiramises. Suurnikud nõudsid, et kuningas tegutseks koos nn suure nõukoguga kuhu kuulusid peapiiskopid, piiskopid, abtid, parunid ja krahvtid. Niinimetatu esindusorganit hakati kutsuma parlamendiks. Kõige olulisem oli parlamendi nõusolek, kui kuningas tahtis ketestada erakorralisi makse, mida oli vaja nt sõjapidamiseks.

Alates 1265. aastast hakati istungitele kutsuma ka alamaadlilinnade ja maapiirkondade esindajaid, mille pärast muutus parlament üleriigiliseks rahvaesindiks. Sellest ajast jagunes parlament kaheks kojaks: ülemkojaks (Lords) ja alamkojaks (Commons).

Keskaeg õpik 1.osa lk 136-139

Chat GPT- kogu info on üle kontrollitud

Pildid:

Wikipeedia

Keskaeg õpik 1. osa lk 139

Kaart:

Keskaeg õpik 1. osa lk 136

Kõige edukam kuninga võimu laiendaja oli Philippe II Auguste (1180-1223), kes abielupoliitikaga liitis krooni valdustega suured krahvkonnad ning haaras lõviosa endale Inglismaa valdustest mandril. Sel moel muutus ta võimsamaiks lääniisandaks Prantsusmaal ning lõi edasiseks koondumiseks materiaalseid eeldusi.

Peale Philippe II- st asus ametisse Philippe IV Ilus (1285-1314), kes mõistis, et makse on lihtsam koguda ning uusi seadusi ellu viia, kui alamad on hea kiidu selleks andnud. Samuti vajas Philippe rahva toetust paavstiga, kes oli vastu vaimulikkonna maksustamisele. Phlippe IV lõi 1302. aastal uue esinduskogu nimega generaalstaadid*, mis kiitis kuninga poliitika entusiastlikult heaks.

Feodaalsüsteem- idakeskaegse ühiskond, kus kõrgemad aadlikud ehk suzinäärid andsid maad vasallidele.

Keskaegne õpik 1. osa lk 140

Chat GPT- Kogu saadud informatsioon on üle kontrollitud

Pildid:

Wikipeedia

Üks konflikti alustajateks oli üldse see, et kuna Philippe Ilusal ei olnud pärijaid valiti uueks kuningaks ta vennapoeg , Valanois' dünastia esindaja Philippe VI. Samal ajal aga arvasid Inglased, et trooni pleks pidanud pärima hoopis Inglise kuningas Edwar III, kes oli Philippe Ilusa tütrepoeg, kuna Inglased arvasid, et trooni võivad pärida ka naised.

14. sajandi keskpaigal oli erakordselt suur katkuepideemia- nn must surm, mis raskendas mõlemat sõdivat osapoolt. Must surm tappis aastatel 1348-1351 umbes kolmandiku elanikkonnast.

14. sajandi lõpus vallutasid Prantslased lõpuks enamus maid tagasi, kuid sellejärel läksid nad riidu oma vasallide Burgandia hertsogitega, nii et Burgundia asus inglaste poolele.

Peale Burgundia hertsogite lahkumist prantslaste seast langes Prantsusmaa vaenlaste kätte ja prantslased sattusid üsna lootusesse seisu.

Ootamatult oli tõstnud väsinud rahva motivatsiooni tavaline talutüdruk Jeanne d' Arc, kelle juhtimisel alustasid prantsuse väed aastal 1429. vasturünnaku ja vabastasid inglaste piiramisrõngast Oreleans'i linna. Seejärel saatis kuningaks kroonitut Vharles VII-t suur sõjaline edu ning 1453. aastaks oli inglaste kätte jäänud vaid Calais' sadama linn Põhja- Prantsusmaal.

Saja- aastame sõda oli lõppenud.

Keskaeg õpik 1. osa lk 140-143

Pildid:

Wikipeedia

Keskaeg õpik 1.osa lk 142 ja 143

Aastal 395 jagas keiser Theodosius Suur Rooma impeeriumi kaheks, kus Lääne- Rooma hõivasid germaanlased, kes kukutasid 476. a keisrivõimu ja rajasid keisririigi varemetele oma riigid. Ida-Rooma aga jäi püsima ja pidas end tõeliseks Rooma traditsioonide jätkajaks.

Keiser Justinianus (valitses 527-565) suutis aga lühikeseks ajaks taastada Rooma impeeriumi muistne hiilgus. Justatinianus tugevdas sõjaväge vallutas tagasi Põhja- Aafrika, Lõuna- Hispaania ja Itaalia. Justatinianus rajas ka uhkeid ehitisi millest üks kõige kuulsaim oli Hagia Sophia katedraal Konstatinoopolis. 6. sajandi lõpust sattus aga keisririik uute rünnakute alla, mille tõttu nad kaotasid üle poole oma maadest.

Peale keiser Justinianus-t oli valitsejaks keiser Basileios II Boulgaroktonose (bulgaarlaste tapja) valitsusajal ( 976- 1025) suutis alistada Bõtsantsi vägedega Bulgaaria riigi. Oma kuldajal oli bütsants Euroopa ja Lähis- Ida kõige võimsaim riik.

Keskaeg õpik 2. osa lk 10-11

Chat GPT- kõik andmed on üle kontrollitud

Pildid:

Wikipeedia

Kaart:

Keskaeg õpik 2. osa lk 10 ja 11

Viikingiretked, tuntud ka kui viikingiaeg, algasid 8. sajandi lõpus ja kestis umbes kolm sajandit. Nende retkede põhjused olid mitmekesised ja hõlmasid järgmisi tegureid:

1. Majanduslikud põhjused: Skandinaavia aladel oli toiduvarude nappus ja piiratud viljakas maa, mis sundis inimesi otsima uusi elatusvahendeid ja rikkusi. Kauplemine ja röövimine välismaal pakkusid selleks võimalusi.

2. Demograafilised* muutused: Rahvastiku kasv Skandinaavias tõi kaasa maapuuduse ja majanduslikud pinged, sundides inimesi otsima uusi elukohti ja ressursse.

3. Poliitilised ja sotsiaalsed tegurid: Skandinaavia ühiskondades oli võim koondunud kohalike pealikute ja sõdalaste kätte, kes otsisid uusi viise oma mõju ja rikkuse suurendamiseks. Samuti olid sisetülid ja võimuvõitlused, mis ajendasid inimesi osalema röövretkedel ja väljarändes.

4. Tehnoloogiline areng: Viikingid olid osavad meresõitjad ja laevaehitajad. Nende pika- ja kiirete laevade (nn drakkaride) abil suutsid nad kiiresti liikuda ja edukalt rünnata rannikualasid ja jõgede ääres asuvaid linnu.

5. Religioossed ja kultuurilised põhjused: Viikingite religioon ja kultuur soodustasid sõdalaste väärtusi ja auahnust. Sõdalaskultuur, mille keskmes oli lahingukangelasus ja au, julgustas mehi osalema ohtlikes ettevõtmistes.

Viikingid ei olnud ainult sõdalased ja röövlid, vaid ka osavad kaupmehed ja asustajad. Nad rajasid kaubateid ja kolooniaid kaugetesse paikadesse, sealhulgas Venemaa jõgikondadesse, Islandile, Gröönimaale ja isegi Põhja-Ameerikasse (Vinland).

Viikingite mõju Euroopa ajaloole oli märkimisväärne, hõlmates nii sõjalisi vallutusi, kaubandust kui ka kultuurilist ja tehnoloogilist mõju. Nende retked ja asustused mõjutasid mitmeid Euroopa riike ja aitasid kujundada keskaja algusaegade poliitilist ja majanduslikku maastikku.

1. Ajalooline pärand: Viikingite tegevus ja retked on oluliseks osaks Euroopa ajaloost. Nad mõjutasid paljusid Euroopa riike nii poliitiliselt kui ka majanduslikult. Viikingite perioodi uurimine aitab meil paremini mõista keskaja algust, Euroopa feodaalsüsteemi kujunemist ja varaste riikide teket.

2. Kultuuriline mõju: Viikingite mütoloogia, kunst ja kirjandus on mõjutanud paljusid kultuurivaldkondi. Nende saagad ja eeposed on rikastanud kirjanduslikku pärandit ja inspireerinud lugematuid teoseid kirjanduses, filmides, televisioonis ja muusikas. Viikingite müüdid ja legendid on muutunud popkultuuri osaks.

3. Tehnoloogilised saavutused: Viikingid olid osavad laevaehitajad ja meresõitjad. Nende laevad, nagu näiteks drakkarid, olid oma aja tehnoloogia tipptase, võimaldades neil reisida pikki vahemaid ja avastada uusi maid. Viikingite navigatsioonimeetodid ja meresõiduoskused on uurimise ja merenduse ajaloo tähtsad osad.

4. Kaubanduse ja kontaktide laienemine: Viikingid mängisid olulist rolli varakeskaegse kaubanduse arengus. Nad lõid ulatusliku kaubandusvõrgustiku, mis ulatus Läänemerest kuni Kaspia mereni. Nende kontaktid erinevate kultuuride ja rahvastega aitasid kaasa kultuurivahetusele ja kaupade liikumisele.

5. Arheoloogilised avastused: Viikingite asulad ja leiud, nagu näiteks laevmatused ja aardeleiud, pakuvad väärtuslikku teavet mineviku kohta. Arheoloogilised uurimused aitavad meil mõista viikingite eluolu, uskumusi ja sotsiaalseid struktuure.

6. Identiteedi ja pärandi osana: Viikingid on tähtsal kohal Skandinaavia rahvaste identiteedis ja pärandis. Tänapäeva Norra, Rootsi ja Taani kultuuris on viikingite ajalugu oluline osa rahvuslikust identiteedist ja uhkusest. Viikingite pärandit tähistatakse mitmete festivalide, muuseumide ja ajalooliste taasesitustega.

7. Inspiratsioon ja õppimine: Viikingite julgus, avastamisvaim ja oskused inspireerivad paljusid inimesi ka tänapäeval. Nende lugu julgustab seiklema, õppima uusi oskusi ja ületama väljakutseid.

Chat gpt kõik andmed on üle kontrollitud

Wikipeedia

Keskaeg 2. osa lk 28-29

Pilt:

Muinasaeg. blogspot. ee

Kaart:

Keskaeg 2. osa lk 29

1. Rjurik (u. 862–879): Rjurik oli legendaarne viikingipealik, kes kutsuti Novgorodi valitsema. Tema peetakse Rjurikovitši dünastia asutajaks.

   
   

2. Oleg (u. 879–912): Rjuriki sugulane, kes sai Novgorodi valitsejaks ja vallutas Kiievi, muutes selle oma pealinnaks. Ta ühendas Kiievi ja Novgorodi, luues tugeva riigi.

   
   

3. Igor (912–945): Olegi järglane, kes jätkas riigi tugevdamist ja laienes lõuna poole. Teda tapeti Drevljaanide hõimu ülestõusu käigus.

   
   

4. Olga (945–963): Igori lesk, kes valitses regendina oma poja Svjatoslavi eest. Ta on tuntud oma kättemaksu ja diplomaatiliste reformide poolest. Ta võttis vastu ka ristiusu.

   
   

5. Svjatoslav (u. 963–972): Olgale järgnenud sõjapealik, kes laiendas riiki sõjaretkedega Bütsantsi ja Kaspia mere piirkondadesse. Ta lõi tugeva sõjalise võimu.

   
   

6. Vladimir Suur (u. 980–1015): Svjatoslavi poeg, kes muutis Kiievi-Vene riigi kristlikuks, võttes 988. aastal vastu ristiusu ja edendades selle levikut kogu riigis. Ta on tuntud ka oma panuse eest kultuuri ja hariduse edendamisse.

   
   

7. Jaroslav Tark (1019–1054): Vladimiri poeg, kelle ajal Kiievi-Vene saavutas oma kõrgeima hiilguse. Ta konsolideeris riigi, reformis seadusi (Russkaja Pravda) ja tugevdas kultuurilisi sidemeid Euroopa riikidega.

   
   

8. Vsevolod I (1078–1093) ja Sviatopolk II (1093–1113): Jaroslavi järglased, kes püüdsid hoida riiki ühtsena, kuigi nende valitsusajal hakkasid ilmnema killustumise märgid.

   
   

9. Vladimir Monomahh (1113–1125): Tugev valitseja, kes taastas ajutiselt riigi ühtsuse ja tugevuse. Ta on tuntud oma reformide ja sõjaliste saavutuste poolest.

   
   

Pärast Vladimir Monomahhi surma algas Kiievi-Vene riigi killustumine mitmeks vürstiriigiks, mis lõpuks viis riigi languseni ja selle lõpliku hävinguni 13. sajandil, mil Mongolite invasioon hävitas suure osa Kiievist ja teistest tähtsatest keskustest. Rjurikovitši dünastia liikmed jätkasid siiski valitsemist erinevates Venemaa vürstiriikides ka pärast Kiievi-Vene riigi lagunemist.

1. Poliitiline ja territoriaalne ühendaja: Kiievi-Vene riik ühendas paljusid Ida-Euroopa slaavi ja mitte-slaavi hõime üheks poliitiliseks üksuseks. See aitas kaasa piirkonna stabiilsusele ja lõi aluse tulevasteks Venemaa riikluse vormideks.

   
   

2. Kultuuriline ja religioosne mõju: 988. aastal võttis Vladimir Suur vastu ristiusu Bütsantsi riigist ja kehtestas selle ametliku usundina kogu riigis. See oli oluline verstapost, mis integreeris Vana-Vene Euroopa kristlikku kultuuriruumi ja mõjutas oluliselt vene kultuuri, kunsti, arhitektuuri ja hariduse arengut.

   
   

3. Majandus ja kaubandus: Kiievi-Vene asus strateegilisel kaubateel, mis ühendas Skandinaaviat Bütsantsi ja Kesk-Aasiaga. Dnepri jõgi ja teised veeteed soodustasid kaubandust, tuues riiki rikkusi ja võimaldades kultuurivahetust. See muutis Kiievi olulise kaubandus- ja majanduskeskuse.

   
   

4. Õigus- ja haldussüsteemide areng: Jaroslav Targa ajal koostatud "Russkaja Pravda" oli üks esimesi kirjutatud õiguskoodekseid slaavi maades. See aitas kaasa seadusandluse ja õigussüsteemi arengule, mõjutades hilisemaid vene ja idaslaavi õigustavasid.

   
   

5. Sõjaline võim: Kiievi-Vene riik oli oma aja üks võimsamaid riike Ida-Euroopas, mis suudeti edukalt kaitsta oma territooriumi välisvaenlaste eest ja korraldada laienemisretki. See aitas kaasa piirkonna poliitilise tasakaalu säilitamisele.

   
   

6. Kultuuriline pärand ja identiteet: Kiievi-Vene kultuuriline ja religioosne pärand on olnud oluline allikas vene ja teiste idaslaavi rahvaste rahvusliku identiteedi kujunemisel. Paljud kultuurilised ja religioossed traditsioonid, mis said alguse Kiievi-Venes, elavad edasi tänapäeva Venemaa, Ukraina ja Valgevene kultuurides.

   
   

7. Kirjandus ja haridus: Kiievi-Venes hakati laialdasemalt kasutama kirillitsat, mis aitas kaasa kirjaoskuse levikule ja kirjanduse arengule. Kirikud ja kloostrid olid olulised hariduskeskused, kus säilitati ja kopeeriti käsikirju.

   
   

Kokkuvõttes oli Vana-Vene riik tähtis oma rolli tõttu poliitilise, kultuurilise ja religioosse ühendajana, samuti oma panuse tõttu kaubandusse, seadusandlusse ja haridusse. See lõi tugeva aluse, millele rajanesid hilisemad idaslaavi riigid ja kultuurid.

Keskaeg õpik 2. osa lk 30-33

Vikipeedia

Chat GPT- kõik andmed on üle kontrollitud

Pildid:

Wikipeedia

Kaart:

Keskae õpik 2.osa lk 31