Tina by Germo Mets

Keemilised sümbolid SN stannum.
ina (varasem eestikeelne nimetus inglistina) on keemiline element järjekorranumbriga 50, metall. Sümbol Sn.

Tal on 10 stabiilset isotoopi, massiarvudega 112, 114, 115, 116, 117, 118, 119, 120, 122 ja 124. Tal on kõigist elementidest kõige rohkem stabiilseid isotoope.

Tina esineb 3 kristallmodifikatsioonina. Normaaltingimustel on stabiilne valge tina, mis on hõbehall pehme tahke aine tihedusega 7,31 g/cm³ ja juhib elektrit kui metall. Temperatuuril alla 13,2 °C on stabiilseim hall tina, mis on hall, habras pooljuht tihedusega 5,5 g/cm³. Temperatuuril üle 160 °C on ta stabiilne habras tina, mis on habras, kuid metalne.

Tina sulamistemperatuur on 232 °C.

Peamine tinamaak on kassiteriit.

Koostis / struktuur

Keemiline element tina (Stannum, Sn), omab kolme allotroopset modifikatsiooni. Temperatuuridel vahemikus 13.2°C kuni 161 °C on stabiilne tetragonaalse kristallstruktuuriga b-tina (b-Sn) – tina enamtuntud ja –kasutatud vorm („valge tina“). Temperatuuridel alla 13.2°C läheb b-tina üle kuubilise struktuuriga a-tinaks („hall tina“). Temperatuurdel üle 161 °C on stabiilne tina kolmas allotroop.

Omadused

b-tina tina on hõbevalge värvusega (a-tina on hall) pehmemetall (kõvadus Mohsi skaalas 1,5), tema tihedus on 7310 kg/m3, eritakistus 1,1·10-7Wm. Tina sulab temperatuuril 505.08 K (231.93 °C). a-tina on oma elektrilistelt omadustelt pooljuht, tina kõrgtemperatuurne (>161 °C) allotroop on habras metall.

Saamine

Tina looduses ehedalt ei esine, tähtsaim tinamaak on kassiteriit (tinaoksiid SnO2), suured maardlad Malaka poolsaarel ja Boliivias. Looduslikud tinavarud maakides on kiiresti ammendumas, järjest olulisemaks muutub tina saamine seda sisaldavast utiilist.

Rakendused

Tina on üks vanemaid inimkonnale tuntud metalle, selle sulam vasega – pronks – oli kasutusel juba ca 5500 aastat tagasi (pronksiaeg) [2]. Ajaloolise rakendusena sulamis pliiga (i.k. pewter) nn. tinanõude valmistamiseks, erinevas tina-plii vahekorras orelivilede valmistamiseks [3]. Korrosioonivastase kattena (tinutatud plekk). Mitmesuguste sulamite koostises: joodised (levinud 63% tina-37% pliid), tüpograafilised sulamid. Tinaraame kasutatakse klaasmosaiigi jt klaasist dekoratiivesemete raamimiseks. Indium-tina-oksiidi (ITO) kasutatakse elektrit juhtiva läbipaistva pinnakattena. Tina sulam nioobiumiga Nb3Sn on kasutusel ülijuhtivate solenoidide valmistamisel suhteliselt kõrgete kriitilise temperatuuri (18 K) ja kriitilise välja (25 T) väärtuste tõttu. Aknaklaasi valmistatakse vedela klaasimassi jahutamisega sulatina vannil (Pilkingtoni protsess).

Näidised

E57.1. Tinavardad (b-Sn)

E57.2. “Tinaõnn”

]]>