Isamaa

("minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuulnud sa, –
Eestimaa, mu tööd, mu laulu,
sull’ neid tulin rääkima!")

Tänulik

("Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota’ ,
mõnda elus jätta maha –
sind ei iial unusta’ !")

Tahab Eestisse jääda

("Oh ei jõua iial öelda
Ma, kuis täidad südame!
Sinu põue tahan heita
ma kord viimse’ unele.")

Nagu laps(eestlane) katkise põlvega tuleb isa(Eestimaa) juurde nutma, kes sind siis lohutab

Sinu rinnul olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuulnud sa, –
Eestimaa, mu tööd, mu laulu,
sull’ neid tulin rääkima!

Oh ei jõua iial öelda
Ma, kuis täidad südame!
Sinu põue tahan heita
ma kord viimse’ unele.
Ema kombel kinni kata
lapse tuksvat rinda sa:
eesti muld ja eesti süda –
kes neid jõuaks lahuta’ !