Frangi riik tekkis pärast Lääne-Rooma riigi lagunemist 5. sajandil. Frangi riigi võimsuse tipp saabus Pippini poja Karl Suure valitsusajal (768 – 814 a). 3. saj tungisid nad Reini jõe läände ja rajasid seal asundused. Karl Suur laiendas riigi piire, vallutades suure osa Itaaliast. Frangi riik asus suures osas tänapäevase Prantsusmaa territooriumil (sellest tuleneb ka Prantsusmaa prantsuskeelne nimi la France).

Chlothar I (valitses 511-561) oli Chlodovech I poeg, kes ühendas Frangi kuningriigid ning aastaks 558 oli ta pärinud frankide kõik valdused. Ka tema jagas frankide territooriumi oma nelja poja vahel, kuid neli kuningriiki sulasid kokku kolmeks, kui Charibert I aastal 567 suri: Sigibert I sai Austraasia, Chilperich I sai Neustria ja Guntram sai Burgundia.

Karl Martell - ta sai 715.a kogu Frangi riigi võimu enda kätte. 732. aastal tõkestas ta araablaste sissetungi Galliasse Poitiers´ lahingus ja tõrjus nad edaspidi Püreneede taha. Seda on peetud ka ajalooliseks pöördepunktiks, mis määras Euroopa saatuse. Karl tõusis oma sõjaretkedega õhtumaade võimsamaks meheks.

Pippin Lühike - hakkas Frangi riiki valitsema oma isa Karl Martelli surma järel. Ta pani aluse Karolingide dünastiale. Ta sõlmis paavstiga kokkuleppe, mille tulemusel paavst kroonis Pippini ja Pippin vabastas Itaalia keskosa langobardide käest ja andis paavstile valitseda. Sellest sai alguse Kirikuriik ja Püha Peetruse järglaste ilmalik võim.

Karl Suur (valitses 768-814) - oli Pippini poeg, kes sai tema surma järel uueks kuningaks ja kellest kujunes Karolingide dünastia silmapaistvaim valitseja. Karl Suur jätkas sõjakat naabrite alistamise poliitikat. Ta valitses 46 aastat ja vaid kaks aastat sellest möödusid ilma sõja ja võitluseta. Karl Suure valitsemisajal saavutas Frangi riik oma suurima ulatuse. Karl Suur purustas Itaalias langobardid. Alustas rahva sunniviisilist ristiusustamist. 8. sajandi lõpuks valitses Karl Suur suuremat osa Lääne-Euroopast.

Ludvig Vaga - Karl Suure surma järel 814. aastal päris Frangi riigi tema poeg Ludvig Vaga. Juba Ludvigi eluajal võitlesid tema kolm poega Frangi riigi jagamise pärast. 843. aastal sõlmisid nad omavahel Verdunis kokkuleppe, millega jagati riik kolmeks: 1) Lääne-Frangi riigiks, 2) Ida-Frangi riigiks, 3) Keskriigiks. 870.aastal võitlus jätkus ning kahe tekkinud riigi vahel jagati omavahel Keskriigi alad.

Dünastia - valitsejasugu, samast suguvõsast pärinevad kuningad.

Merovingid - Chlodovechist põlvnenud Frangi kuningate dünastia.

Karolingid - Karl Martellist põlvnenud Frangi kuningate dünastia

Saali õigus - nn frankide tavaõigus, mis pandi kirja Chlodovechi valitsusajal. Kui varem oli Saali õigus edasi antud suuliselt, siis nüüd oli see kirjalikult olemas. See annab ajaloolistele palju infot tolle aja ühiskonna kohta.

Impeerium - keisririik.

Krahv - piirkondlik asevalitseja, kelle nimetas kuningas.

Hertsog - hertsogkonna päritava võimuga valitseja.

Normannid - viikingid

Saratseenid - moslemite või araablaste nimetus keskaegses Euroopas

Tollased lääneeurooplased tundsid skandinaavlasi kui põhjast pärit julmi sõdalasi, keda nimetati kas normannideks või viikingiteks. Kuid viikingid ei olnud ainult röövlid ja sõjamehed, vaid paljud neist elasid rahumeelset elu, haris põldu, tegeles käsitöö, kalapüügi või kaubandusega.

Viikingid olid osavad laevaehitajad. Nad nende pikklaevade drakkarite plangutus ning suured nelinurksed purjed tagasid suure merekindluse. Nende laevadega sai ootamatult ja kiirelt rünnata. Mereretked viisid viikingeid Islandile, Gröönimaale ning Põhja-Ameerika rannikule. Kuna laevaga oli lihtne põgeneda või koos perega teisele maale elama minna, siis rajasid paljud viikingid uue talu mõnel vallutatud maal, kus põllumaa kvaliteet oli palju parem, näiteks Inglismaal. Suurte maadeavastuste eelsel perioodil oli viikingitel märkimisväärne roll uute alade avastamisel, kuid teated nende retkedest ei levinud eriti, sest mõõdistamist ei tehtud ja kaarte ei koostatud.

Harald Fairhair (eluaeg 850-932) - ka nimega Harald Kaunisjuus, oli esimene Norra kuningas. Tema eluaja kohta on säilinud väga vähe infot. Kuningasaagade järgi olevat Haraldi väljavalitu keeldunud Haraldiga abiellumast enne kui temast saab terve Norra kuningas. Seepeale olevat Harald lubanud enne mitte oma juukseid kammida ega lõigata kuniks kogu Norra temale allub. Alles kümme aastat hiljem, kui ta oli allutanud endale kogu Norra, korrastas ta oma juuksed ning sai liignimeks Kaunisjuus. Kuigi Haraldit on traditsiooniliselt peetud Norra ühendajaks, usuvad tänapäeva ajaloolased, et tema võim piirdus Lõuna-Norra rannikualadega.

Harald Bluetooth ehk Harald Sinihammas (eluaeg 910-987) oli Taani kuningas alates aastast 958 ja Norra kuningas alates aastast 976 kuni surmani umbes 986. aastal. Ta ühendas Taani väikekuningriigid üheks võimsaks kuningriigiks, ta valitses tervet Taanit. Ta laiendas oma võimu ka Norrasse. Esimene Taani kuningas, kes võttis vastu ristiusu ja aitas kaasa selle levikule Skandinaavias. Harald oli kuningas, kelle ajal Taanis kinnistus kristlus. Ta rajas üle riigi palju kirikuid. Ta püstitas Taani Jellingi kivi, mis tähistab taanlaste kristlasteks saamist. Jellingi kivid kuuluvad alates 1994. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse. Jellingi kivid tähistavad Taani üleminekuperioodi paganlikust viikingiajast kristlikku keskaega. Haraldit on mõnikord peetud esimeseks kogu Taanit valitsevaks kuningaks. Saagades ja skaldilauludes rõhutatakse Haraldi ebatavalist ilu. Lisanimi Sinihammas pidavat tulenema sellest, et Haraldil on üks hammas mustjas-sinine, mistõttu tekkis talle selline lisanimi.

Olaf Tryggvason (eluaastad 963-1000) - oli Norra kuningas aastatel 995–1000. Tema elukäigu kohta midagi väga kindlat teada pole, enamik teavet tema elust pärineb saagadest ("Olav Tryggvasoni saaga"). Ta on tuntud kui kristluse edendaja Norras, olles ilmselt selle esimene kristlik kuningas.

997. aastal asutas Olav Tryggvason Trondheimi linna. Olaf oli esimesi Norra kuningaid, kes püüdis jõuliselt levitada ristiusku, kasutades sageli vägivalda ja ähvardusi. Tema agressiivne ristiusu levitamine pani aluse Norra täielikule üleminekule kristlusele järgmistel sajanditel.

Viikingiaeg - Euroopa ajaloo periood, mida iseloomustavad Skandinaavia sõdalaste sõja- ja kaubaretked.

Ting - rahvakoosolek Skandinaavias.

Ruunid - viikingite tähestik.

Saaga - lugulaul.

Skald - lugulaulude koostaja ja ettekandja viikingiühiskonnas.

Ruunikirjas seisab: "Haraltr kunukr bath kaurua kubl thausi aft kurm fathur sin auk aft thaurui muthur sina sa haraltr ias sar uan tanmaurk ala auk nuruiak auk tani karthi kristna". Eesti keelde tõlgitult kõlab sama tekst järgnevalt: "Selle hauakivi laskis Harald püstitada oma isa Gormi ja oma ema Thyra auks, see Harald, kes võitis kogu Taani ja Norra ja tegi taanlased kristlasteks."

Üks tähtsaim ja mõjukaim keiser Rooma ajaloos. Ta ametlikult tunnustas ja soodustas kristlust. Tema valitsemisajal lõpetati Rooma keisririigis kristlaste tagakiusamine ning hakati kristlust soosima. 326. aastal valis ta Rooma impeeriumi uueks pealinnaks Byzantioni, mis nimetati 330. aastal Konstantinoopoliks. Enne seda ei olnud riigil kindlat pealinna, sest valitsuse tegelikuks asukohaks peeti keisri asukohta.

313. aastal sõlmis ta Liciniusega poliitilise lepingu, mille tulemusena kehtestati Milano edikt, millega kristlus kuulutati teiste Rooma riigi usunditega võrdväärseks ning kohustuti tagastama tagakiusamiste ajal konfiskeeritud omand. See kindlustas Constantinusele kristliku kiriku soosingu.

Riigi sõjalise võimsuse ja terviklikkuse tugevdamiseks kutsuti 325. aastal Constantinuse algatusel kokku Nikaia kirikukogu, mille eesmärgiks oli kristlikus maailmas ühtsuse tagamine.

Ta maeti Konstantinoopolisse Apostlite kirikusse. Ta ise pidas end 13. apostliks.

Constantinust on peetud esimeseks Bütsantsi keisriks. Uue pealinna Konstantinoopoli rajamisega muutus Anatoolia piirkond hilisema Bütsantsi impeeriumi tuumikalaks ning Konstantinoopol selle metropoliks.

Julianus Apostata - (valitsusaeg 361-363). Julianus oli Rooma impeeriumi viimane mitte-kristlik valitseja ja ta uskus, et impeeriumi hävitamisest päästmiseks on vaja taastada Rooma vanad väärtused ja traditsioonid. Ta püüdis kristluse arvelt taaselustada traditsioonilisi Rooma religioosseid tavasid.

Theodosius 1 (võimul 379–395) - oli viimane keiser, kes valitses üksi tervet impeeriumi. Pärast Theodosius I surma 395. aastal hakkasid Rooma riiki valitsema tema pojad: riigi idaosas Arcadius ja lääneosas Honorius. Theodosius 1 oli pärit Vana-Rooma keisri Valentinianus I väepealiku rikkast perekonnast Põhja-Hispaaniast Caucast. Ta oli tuntud väejuht, kes proovis tagada impeeriumis rahu ja stabiilsuse.

Patriarh - õigeusukiriku pea

Ikoon - pühapilt

Kirikulõhe - kiriku jagunemine õigeusu ja katoliku kirikuks

Bütsants - ida rooma keisririik keskajal

Vana-Vene vürst Rjurik valitses üksnes Põhja-Venemaal, Vanas-Laadogas, hilisemas Novgordis, 880.a vallutas järgmine vürst Oleg Kiievi ja tegi sellest oma riigi keskuse. Kiiev asus tähtsal kaubateel, mis ühendas sisemaad Konstantinoopoli, Ida-Rooma riigiga ja araabia maadega, mis andis linnale lisaks kaubanduslikule tähtsusele ka kontrolli majandustegevuse üle. Järgmiste valitsejate ajal laiendati naaberriike vallutades oma alasid veelgi.

Rus - Vana-Vene riigi nimi Skandinaavia allikates, vahel nimetati varjaage ka russideks.

Bojaar- Vana-Vene ülik.

Družiina- Vana-Vene vürsti sõdalastest kaaskond.

Tšuudid- osa läänemeresoome rahvaid, sealjulgas eestlased Vana-Vene allikatest.

Veetše - rahvakoosolek Vana-Vene linnas

Kroonikate järgi suri Rjurik 879. aastal ning andis valitsemise üle oma kaaskondlasele Olegile, paludes tal ühtlasi hoolitseda oma väikese poja Igori eest.

Vana-Vene lagunemise põhjustasid 13. sajandi keskel Tšingis-Khaani juhitud mongolite vallutused Euroopas ja suurvürstiriigi koosseisu kuulunud vürstiriikide vürstide iseseisvumispüüded. Vana-Vene riik lagunes lõplikult 13. sajandil.

Kiievi-Vene riigi juhina sõjakäike Vjatkamaale, leedulaste, radimitšide ja bolgarite maadele. Sõjakäiguga 981. aastal Tšerveni ja Przemyśli, vallutas ta alad Poola kuningriigilt ning liitis Kiievi-Vene riigiga.

Tema mälestuspäev on 15. juulil (surmakuupäev). Venemaal tähistatakse ka tema ristimisepäeva 28. juulil.

Inglismaa langes 11. sajandil korduvalt võõramaiste sissetungijate ohvriks. Taani kuningad liitsid mitmekümneks aastaks Inglismaa Taani külge. Sõja tulemusel kuulutati Taani ja Norra kuningas Svend Harkhabe Inglismaa kuningaks (1013–1014). Kuninga surma järel sai võimule tagasi kuningas Ethelred II, kuid juba 1015. aastal tungisid taanlased vägedega Inglismaale ning järgmisel aastal, kui Ethelred suri, oli suur osa Inglismaast juba tema kontrolli all.

Seejärel sõlmiti rahu, millega Inglismaa kuningale jäi Wessex ning Taani ja Norra kuningale Knud Suurele aga kõik alad Thamesi jõest põhja pool. Samuti lepiti kokku, et ühe valitseja surma korral pärib teine kõik tema valdused. Edmund II suri juba poolteist kuud hiljem, 30. novembril 1016. Knud Suur, kes oli pärast venna surma ka Taani (1018–1035) ja Norra kuningas (1028–1035), oli aastatel 1016–1035 Inglismaa kuningas.

Kollane ja tumedam beež: Inglismaa alad.

Heledam beež: Taani või Norra alad.

Hall: keltide maad.

Roheline: soo või alluuvium

Henry andis Inglismaale rahalise jõu ning pani aluse Inglismaa üldõigusele. Oma valitsemise kahe esimese aasta jooksul oli ta lammutanud ligi poole linnadest, mis olid kodusõja ajal ebaseaduslikult ehitatud, ning kinnitanud oma autoriteeti aadelkonnale. Uusi lossi sai nüüd ehitada ainult kuninga nõusolekul.

Kiriku ja monarhia vaheliste suhete muutmine oli ka Henry päevakorras. Ta lõi kuninglikud kohtud ja kohtunikud. Ta lükkas tihti tagasi paavsti mõju, et tõhustada oma kuninglikku autoriteeti kiriku üle. Ta soovis vähendada kiriku mõju.

Parlament - Inglismaal esindusorgan, mis jagunes ülekojaks (kõrgemad vaimulikud, suurfeodaalid) ja alamkojaks (linnade esindajad, krahvkondade esindajad)

Kaotused Prantsusmaal, sõjapidamisega kaasnenud kulutused ja maksude suurenemine tekitas pahameelt Inglismaa suuraadlikes, kes hakkasid kuningas Johni vastu mässama. 1215. aastal langes London mässuliste kätte. Tunnustati mässuliste dokumenti "Suur vabaduskiri", mis piiras kuninga võimu ja määras kindlaks aadlike, vaimulike ja linnade õigused. Kuningas võis nüüd alamaid karistada vaid seaduse alusel.

Johni poja Henry III valitsemise ajal jätkus suuraadlike võitlus kuningaga. Suurnikud nõudsid, et kuningas peab olulistes küsimustes nõu pidama nn suure nõukoguga ehk parlamendiga.

Hoolimata pikast valitsusajast ei saavutanud Henry III kuigi palju ning poliitiliselt ja sõjaliselt oli ta ebaedukas. Henry III-l tekkisid tõsised lahkhelid oma parunitega ning arusaamatused viisid rahutuste ja pahameeleni tema valitsemise suhtes.

Inglismaa kuningriiki mõjutas veel saja-aastane sõda (1337–1453), mis oli konflikt Prantsusmaa kuningriigi ja Inglismaa kuningriigi vahel. Selle tulemusel Inglismaa kaotas suure osa oma Prantsusmaa territooriumist.

1455-1487 toimus Inglismaal Rooside sõda, mis oli Inglismaa sisemine konflikt, ja mille tulemusel tulid võimule Tudorite dünastia.

Kapetingidel õnnestus panna alus kuningavõimu tunnustamisele. Ühtlasi kindlustati troonipärimisõigus.

Generaalstaadid - kuningriigi kolme seisuse (vaimulikud, aadlikud ja linnakodanikud) esindajate kogu, mille kuningas kriitilistes olukordades kokku kutsus

Domeen - ehk domaine royal, see tähendas kuninga otsest maavaldust, alasid, mida kuningas otse valitses ja millelt sai tulu.

Suurvasallid - hertsogid ja krahvid

Kapetingid - Prantsusmaa kuninglik dünastia, mis valitses alates 987. aastast kui troonile tõusis Hugues Capet, kuni 1382. aastani.

Inglismaa oli edukas sõja alguses, aastatel 1337–1355, sest nende lasud olid täpsed. Inglismaa võitis lahingud, kuigi Prantslasi oli kolm korda rohkem. 14. sajandi keskpaiku vallutasid prantslased enamus aladest tagasi, kuid läksid tülli Burgundia hertsogitega, kes astusid Inglismaa poolele. Pärast seda asus sõjaväge juhtima talutüdruk, kelle juhendamisel tungiti Pariisi. Talle ei saadetud lisavägesid ja 1430. aastal langes ta Inglismaa liitlaste, burgundlaste kätte vangi. 1453. aastaks oli Inglismaa Prantsusmaalt välja aetud ning võitjaks kuulutati Prantsusmaa.

Nende aastate jooksul valises riigis viis erinevat valitsejat

Inglismaa valitsejad:

• Eduard III (valitses 1327–1377)

• Richard II (valitses 1377–1399)

• Henry IV (valitses 1399–1413)

• Henry V (valitses 1413–1422)

• Henry VI (valitses 1422–1461 ja 1470–1471)

Prantsusmaa valitsejad:

• Filip VI (valitses 1328–1350)

• Jean II (Hea Kuninga Jean) (valitses 1350–1364)

• Charles V (Tark Charles) (valitses 1364–1380)

• Charles VI (Hullumeelne Charles) (valitses 1380–1422)

• Charles VII (Vapne Charles) (valitses 1422